Vaade: Appi, eksamid!

Foto on illustreeriv.

FOTO: Postimees/Scanpix

Olin juba mõnda aega koolis käinud, kui selgus, et lisaks hinnetele on õpilaste elu ärarikkumiseks mõeldud teisigi vastikuid mooduseid. Sain teada, et üks neist kannab nime «eksam».

Alles gümnaasiumi lõpueksamite eel – riigieksameid toona veel polnud – tabas mind järsku äratundmine, et tegelikult polegi eksamid vaid koolilaste kiusamiseks mõeldud. Pigem tundusid need ühtäkki tõehetkena, mis pidi andma karmi, kuid ausa hinnangu, kui küps ma ellu astuma olen.

Selgus, et olin ikkagi piisavalt küps: kool sai eksamite kiuste lõpetatud. Ees ootasid sisseastumiseksamid ülikooli. Kusjuures neid sooritades kogesin esmakordselt, et eksamid võivad pakkuda ka tõelist eduelamust. Nimelt olin ühe puhul väheste seas, kellele selle eest maksimumpunktid anti.

Justnimelt anti. Sest paraku kaasneb paljude eksamitega tubli annus subjektiivust ja vähetähtis pole ka õnnejumalanna soosingu olemasolu. Lihtsalt mulle anti analüüsida luuletus, mis mind kõnetas.

Subjektiivsusest pole kaugeltki vabad ka tänased riigieksamid. Eriti need, kus tuleb hinnata inimese silmaringi, väljendusoskust või muud, mis üheselt mõõdetav pole. Seetõttu ei ole põhjust üle tähtsustada ka kord või paar aastas Eesti ühiskonnas korralikult tolmu üles keerutavaid riigieksameid.

Tean mitmeid, kes pidanud olude sunnil või enda vabal valikul riigieksami kirjandit mitmel korral kirjutama. Seejuures on vahel saadud punktisumma erinenud mitmeid kordi.

Põhjuseid võib olla mitmeid. Meenub ülikooliaegsel pedagoogikaloengul kuuldud ütlus: «Õpilane on isereguleeruv süsteem». See tähendab, et teda võivad mõjutada mitmed tegurid, ka iga eksami eel või ajal kuuldud sõna või märgatud pisiasi.

Ahjaa – üks oluline õpilase eksamitulemusi mõjutav tegur on veel mainimata – õpetaja. See, kelle suunamiseta on õpilasel ilmselt pea võimatu eksamite takistusrida läbida.

Õnneks või kahjuks ei olene õpetajast siiski ka kõik, mis puudutab õpilase küpsust. Kui mu õpilased kolm aastat tagasi esimest korda riigieksamit tegid, haigutas kõrgeima ja madalaima punktisumma vahel sügav kuristik – tervelt 82 punkti. Üks õpilane sai 100 punkti, üks aga paraku vaid 18.

Lõpuaktuse järel tuli maksimumpunktid saanud õpilase ema minu juurde tänu avaldama. Ütlesin talle siiralt, et tegelikult ei saa ma kogu au enda peale võtta, kuna leian, et gümnaasiumiklasside emakeele- ja kirjandustundide puhul on õpilase ja õpetaja roll enam-vähem võrdne. Usun, et sisimas oli lapsevanem minuga nõus – temagi oli õpetaja.

Loomulikult peab õpetaja ideaalis jõudma iga õpilaseni. Ent siinkohal pean õigeks ühe lugupeetud kolleegi ja hea pedagoogi ütlust: «Ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida.»

Tundub julm? Ent elu ongi pahatihti julm. Loomulikult on tõsi, et meie koolides on kahetsusväärselt suur hulk «katkiseid» lapsi, kes elus palju haiget saanud ning vajaliku tähelepanu ja hoolitsuseta.

Ent on inimlik, et õpetajal, kes seisab 30 tundi nädalas klassi ees, kusjuures enamikus klassidest on õpilasi 30 ringis, ei ole sellest teadmisest alati kasu.

Mida siis ikkagi teha, et riigieksamid võimalikult hästi õnnestuksid? Või peaks need hoopis mõttetu stressitekitajana ära keelama? Või vabatahtlikuks muutma? Nendele küsimustele pole just kerge vastata, kuigi heas kirjandis püstitatakse probleem kohe algul ja selle käigus peavad kõik küsimused vastuse saama.

Ehk suudavad tänavused koolilõpetajaid pakkuda häid vastuseid ka riigieksameid puudutavatele küsimustele. Ning mis veel olulisem – oma arukaid ja läbimõeldud ning loodetavasti nädala pärast ka paberile jõudvaid ideid tulevikus ka tegelikkuseks muuta.

Kindel on aga see, et kuigi eksamitel on nii häid kui halbu külgi, nendeta me päriselt hakkama ei saa. Ent arvata, et noorte elus midagi eksamitest tähtsamat pole, on ülimalt ekslik.

Kerget sulejooksu kõigile abiturientidele! Te suudate tihtipeale enamat kui ise usute.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles