Individuaalne arengukava on igal edukal sportlasel, näitlejal, ärimehel. Kõik, kes on elus kuhugi jõudnud, on suutnud seda tänu oma isiklikele plaanidele ja kavadele. Miks ei võiks selline isiklik arenguplaan olla ka igal õpilasel?
Igale lapsele individuaalne arengukava
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolides toimuvad küll iga-aastased arenguvestlused, paraku on need aga peamiselt tagasivaatavad – räägitakse peamiselt, mis juba juhtunud ja muret teeb, lapse arengu põhjalikuma kavandamiseni enamasti ei jõuta.
Olen veendunud, et koolisüsteemi muutmisel annaks kõige paremaid tulemusi, kui võtta riikliku õppekava (RÕK) uuendamise asemel suund hoopis igale lapsele oma arengukava koostamisele.
Kahjuks ei ole siin kiire edasiminek võimalik. Oleme harjunud rääkima riiklikust, mitte isiklikust arengu(õppe)kavast. Ametnikud on rahul, kui laps ülevalt antud programmi omandanud ja eksamid teinud on – seda on nii lihtne mõõta ja kontrollida.
Kas saavutatu kattub kuidagi õpilase huvide ja eeldustega, kas ja kuidas toetab lapse vaimset, emotsionaalset, sotsiaalset, moraalset või muud arengut, jätab riikliku õppekava täitmine paraku tagaplaanile.
RÕK-il – vähemalt selle praegusel kujul – on väga halb mõju. Paljudele õpilastele on see muutnud õppimise ebameeldivaks kohustuseks. Paljudele käib see lihtsalt üle jõu.
Rahulolematud on tihti ka õpetajad, kuna nad peavad läbi võtma tohutul hulgal teemasid, laskuma detailidesse, saamata millessegi piisavalt süveneda, ja olles seejuures ikkagi pidevalt hirmul, et midagi, mida riigieksamil küsitakse, on jäänud vajaliku tähelepanuta. Õppimise ja õpetamise asemel võetakse koolis ainet läbi.
Lastevanemate liidu (ELVL) programmis on juba kümme aastat olnud kesksel kohal «kaks kuubis» põhimõte. Selle järgi tuleks kaks korda vähendada nii RÕKi mahtu kui koolipäeva pikkust ning laste koolikotti kaks korda kergemaks teha.
Oleme seisukohal, et RÕKiga määratud kohustusliku osa mahtu tuleb oluliselt vähendada või sellest üldse loobuda. Meil peab olema julgust küsida, kas riiklikku õppekava on üldse vaja.
Ükski riiklikult tsentraliseeritud kava ei arvesta kunagi iga lapse eripäraga. Samas on õpetajate hinnangul klassides juba ligi kaks kolmandikku õpilastest mingit laadi erivajadusega, kui võtta arvesse, et ka keskmisest andekamatelgi on need olemas.
Kui Eesti koolidesse hakkavad tulema massiliselt teistest rahvustest lapsed, suureneb erivajadustega õpilaste arv veelgi. Siit järeldus – individuaalsetele arengukavadele üleminek muutub iga päevaga aktuaalsemaks.
Individuaalse arengukava tuum on õpilase iseseisvuse kasv. Just iseseisvalt sihtide seadmine on see, mis kuhugi välja viib. Õpilane peab omandama oskuse langetada tema jaoks tähtsaid otsuseid juba koolis.
Viiendas-kuuendas klassis peab hakkama oma õpinguid ja tulevikku planeerima, algul õpetajate-nõustajate toel, edasi üha rohkem iseseisvalt. Gümnaasiumi või kutsekooli minek peab olema juba teadlik, põhjendatud, kriitiliselt läbi mõeldud isiklik valik.
Mis saab siis RÕKist? Sellest tuleb loobuda või selle mahtu kaks-kolm korda vähendada. RÕKi koostajad võiksid vaadata, kuidas metsa harvendatakse. Väga palju ilusaid puid langetatakse, järele jäetakse hõre lagendik, millel peagi kasvab võimsate ja elujõuliste puudega mets. Samasugust harvendustööd tuleb teha ka RÕKis.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust (PGS) on vaja sisuliselt täitma hakata ja jõuda selleni, et igal koolil oleks oma õppekava, mis vastab selle kooli õpilaste eeldustele ja arenguvajadustele. Seadus näebki nii ette, kuid praegune RÕK on nii mahukas ja detailne, et koolil pole enamasti võimalik sinna midagi olulist lisada.
Lastevanemad, eriti hoolekogude liikmed, saavad ja peavad õpetajaid selles küsimuses toetama – koos on julgem ülepaisutatud RÕKile vastu seista, sealt tarbetut kraami välja juurida ja isiklike arengukavade koostamisele keskenduda.
ELVL ongi Riigikogu kultuurikomisjonile esitanud rea ettepanekuid, mida soovime menetluses olevasse PGSi eelnõusse sisse viia. Eelkõige taotleme koolide hoolekogu rolli täpsustamist ning otsustusõiguse olulist laiendamist. Muu hulgas taotleme kooli hoolekogule õigust öelda senisest kaalukamalt sõna sekka koolijuhi valimisel, samuti koolide juhtkonna ametisse nimetamisel ja vabastamisel.
Hoolekogu peab hakkama jõulisemalt suunama koolile õppesuundade valimist ja sellest tulenevalt ka kooli õppekava kinnitamist. Kasvama peab ka hoolekogu roll kooli arengu kavandamisel, õppeasutuse eelarve koostamisel ja koolielu korraldamisel üleüldse.
Tegelikult taotleme esitatud parandusettepanekutega, et kooli juhtimises ning koolielu korraldamises ei peaks suurenema mitte üksnes hoolekogu, vaid lastevanemate roll üldse. Paljudes riikides läbi viidud uuringutega on tõendatud, et kaasates lastevanemad aktiivsemalt kooliellu ja juhtimisse, ärgitades ja hoides nende huvi lapse tegemiste vastu koolis, saavutame õpitulemuste olulise paranemise.
Meie põhimõte on koostöö. Kui teie maakonna lastevanemad tunnevad, et mõtlevad meiega samamoodi või soovivad täpsemalt ELVLi seisukohtadega tutvuda, siis oleme haridus- ja teadusministeeriumi ning hasartmängumaksu nõukogu toel koostanud koolide, lasteaedade ja huvikoolide hoolekogudele suunatud koolituse.
Infot koolituste ja liidu tegemiste kohta leiate internetiaadressilt www.laps.ee.