Taavi Rõivas: kui toetusi maksta kõigile, siis need ongi madalad

FOTO: Andres G. Adamson

Intervjuu sotsiaalministri Taavi Rõivasega jätkab viie maakonnalehe – Valgamaalase, Sakala, Järva Teataja, Virumaa Teataja ja Pärnu Postimehe – sarja, mis sai alguse möödunud aasta detsembris. Esimene intervjuu oli president Toomas Hendrik Ilvese, teine Tallinna linnapea Edgar Savisaarega, kolmas rahandusminister Jürgen Ligiga.

Sotsiaalministeeriumi ees paistab intervjueerimise päeval kevadine päike, räästad tilguvad, eemal ajavad töömehed ühe Gonsiori tänava hoone katuselt lund alla.

Sisenedes ministeeriumisse, mõtlen: huvitav, milline näeb välja ministri kabinet, kuhu kohe sisse astun.

Taavi Rõivas tõuseb oma laua tagant ja ulatab sõbralikult käe. Tema kabinet on üllatavalt lihtne. Noore ministrina ta vestluses mõnes kohas takerdub, samas kõneleb enesekindlalt ja veendunult, tunnistades puudujääke sotsiaalsüsteemis ning lubades kindlasti nendega tegeleda. Silmad lähevad aga eriliselt särama, kui ta räägib oma tütrest.

Taavi Rõivas, olete öelnud, et tervishoiu tulevikuplaanid on hästi kaardistatud. Kuidas seda mõista ajal, kui haiglavõrgu tulevik paistab ähmane, tulemas on kiirabireform, arstide streigi järel tõusid visiidi­tasud? Meie lehelugejad ei ole olukorraga rahul.

«Kui vaatame rahulolu tervishoiuteenustega, siis paistab, et see on aasta-aastalt tõusnud ja jõudnud viimase viie aasta kõige kõrgemale tasemele. Muudatused, sealhulgas näiteks kiirabireform, on ellu kutsutud selleks, et nad tervishoiuteenuse kättesaadavust parandaksid.

Mis puudutab haiglavõrku, siis minu meelest ei ole küll põhjust ebakindluseks. Vastupidi, arvan, et maakonnakeskuste haiglatel on kindlasti koht olemas ka tulevikus. Et ühes või teises maakonnakeskuses ei peaks enam tervishoiuteenuseid osutama – see kindlasti ei pea paika.

Küll aga tuleb tunnistada, et just kättesaadavuse osas on mitmes maakonnas probleemid. Näiteks maakonnahaiglas on ühe või teise eriala arsti väga raske palgata. Kõige selgem lahendus on koostöö suuremate haiglatega, et need tagaks teatud erialaarstide jõudmise ka maakonnahaiglasse. See võiks probleemi märgatavalt leevendada.»

Näiteks Valgas on haiglareformi tõttu õhus sünnitusosakonna sulgemine.

«See otsus sõltub kindlasti nii kohaliku haigla juhtkonnast kui ka haigla pidajate ehk siis omavalitsuste seisukohast. Mina ei ole seda meelt, et peaksime ühes või teises kohas sünnituse või mõne muu eriala osakonna vägisi ära keelama. Küll aga on selleks, et haiglat jätkusuutlikult majandada, vaja kohalikul haiglapidajal jälgida, kas maakonna naised soovivad pigem minna sünnitama kohalikku haiglasse või Tartusse.

Nii sünnituse kui ka ööpäevaringsete operatsioonide puhul sõltub kohalike elanike eelistustest rohkem kui ministrist või riigist. Võin tuua paar näidet maakondadest, kus tehti sünnitusosakonna sulgemise otsus just üsna vahetult pärast seda, kui üle poole kohalikest naistest läksid sünnitama teise kohta.

Kui mina oleks Valga haigla juht, siis enne ma neid otsuseid ei teeks, kui ootaks kindlasti ära patsientide vaba liikumise direktiivi jõustumise oktoobri teises pooles. See võib kaasa tuua olulise kasvu sünnituste arvus, mis tulevad Läti poolt.»

Mida vaba liikumise direktiiv endaga kaasa toob?

«Usun, et kvaliteetse teenuse pakkumisel võiks nii Valgas, Viljandis kui ka teistes Eesti haiglates olla küll ja küll ruumi, et nii Lätist kui Soomest tulevatele patsientidele teenuseid osutada. Direktiivi jõustumise järel saavad Läti inimesed tulla tervishoiuteenust tarbima Eestisse ja samuti Eesti inimesed Lätti minna.

Läti haigekassal tekib kohustus nende teenuste eest tasumiseks vähemalt kuni selle määrani, mis on Läti haigekassa hinnakirjas. Kui Eestis on teenus kallim, peab patsient vahe ise kinni maksma; kui aga odavam või sama hinnaga, maksab selle täies ulatuses Läti haigekassa.»

Kui palju on Eestis hooldekodukohti?

«Oleme suuresti juurde loonud õendusabi kohti, mida praegu kehtiva termini järgi nimetatakse hooldushaigla kohtadeks. Möödunud aastal tuli juurde 957 kohta. Sel aastal või lähitulevikus on 750 kohta veel parajasti töös või valmimas. Üldhooldekodukohti oli 2011. aasta lõpus 6213 ja täidetud 5769, praeguseks on see kasvanud. Oleme viimastel aastatel hooldusesse palju panustanud, sest Eesti inimesed elavad järjest kauem.»

Kas leiate nende maksumuse olevat pensionäridele jõukohase, küsib Tiina Koplik Järvamaalt. Samuti küsib Nonna Kaljurand Viljandimaalt: mida peab tegema vanur, kes iseseisvalt toime ei tule, kuid koht hooldekodus jääb kättesaamatuks napi pensioni tõttu?

«Pöörduge kohaliku omavalitsuse poole, kel on võimalus toetada. Ei ole see teema võõras minu jaoks ka isiklikult – liigsetesse detailidesse laskumata tuleb öelda, et siin on mitu võimalust. Kui eakal on pere ja järeltulijad, on esimeses järjekorras nende kohustus aidata, teises järjekorras omavalitsusel ja riigil laiemalt.

Oleme põhjalikult analüüsimas võimalust, et eakatel oleks võimalik kasutada kinnisvarapensioni teenust. Nii kodus edasi elamise korral kui hooldekodusse siirdumisel võib kinnisvarapension olla just see, mis jääb pensioni ja hooldekoduteenuse vahe katmiseks.»

Millega põhjendate omastehooldajate ebavõrdset kohtlemist ühiskonnas ja miks ei aktsepteerita nende inimeste panust töötamisena, küsib Tiina Koplik Järvamaalt.

«Mul üsna värske ministrina on seda ajaloolist kujunemist raske kommenteerida, aga võin öelda, et oleme väga tõsiselt seda teemat analüüsinud. Meil on ettepanekud, kuidas probleemi järk-järgult leevendada.

Üks eesmärk on aidata tööle inimesi, kes tööle minna ei saa, kuna neil on hooldust vajavad omaksed. See puudutab nii laste kui täisealiste omaste hooldajaid. Nii teenuste kui rahalise poole pealt usun ja arvan, et riik saab senisest paremini toimida küll ja see on üks nendest teemadest, mis minule väga ka isiklikult muret teeb. Ma ei saa öelda, et seda on võimalik lahendada loetud kuudega, aga usun, et see on üks teema, millele ministeerium peab lahendusi otsima.»

Millal hakkab sotsiaalministeerium tõsiselt leevendama kodust hooldust vajavate puudega isikute perede toimetulekut? (Küsija Ako Luts Viljandimaalt esitas sotsiaalministrile ka pikema kirjaliku ettepaneku, mis ministrile edastatud sai.)

«Näen võimalusi ja panen suured ootused sellele, et meil on avanemas Euroopa Liidu uus eelarveperiood seitsmeks aastaks. Omastehooldus, erivajadustega inimeste tööleaitamine – need on teemad, mida tuleks sealt ka toetada. Praegust olukorda kindlasti annab parandada.»

Paljud lugejad küsivad, kuidas on võimalik praegu Eestis ära elada väikse pensioniga, kui pärast maksude tasumist on järelejääv summa niivõrd väike. Kas ei oleks võimalik tõsta erakorraliselt pensione 25 protsenti, küsib Valdur Nelis Viljandimaalt.

«Pensione peab tõstma nii kiiresti kui riigile vähegi jõukohane. 2008. aastal oli väga kiire pensionikasv – 21,6%. Aastatel 2009–2011 tuli masu, mis kasvu aeglustas. 2009. aastal otsustasime siiski pensione 5% võrra tõsta.

Loodan, et mäletate, kui suur oli aastatel 2010–2011 ühiskonnas nõudmine, et kui kärbitakse, tuleb igalt poolt kärpida – ka pensione. Toonane valitsus otsustas ja minu meelest väga õigesti otsustas, et pensione ei tule kärpida. Isegi siis, kui sotsiaalmaksu laekumine langes ja pensioniindeks läks negatiivseks. Eelmisel aastal oli üle pika aja pensionitõus. Arvestades, et pension oli paar aastat paigal seisnud, ei olnud see loomulikult piisav.

Aprillis leiab aset järgmine pensionitõus, mis seekord on kiirem kui eelmisel aastal – see on 5%. Kasv on praeguse indeksi järgi täpselt nii kiire kui vähegi riigile jõukohane.»

Millal saaksime sotsiaalselt võrdsed olla Euroopa Liidu vanuritega, küsib Aino Kaabel Valgamaalt.

«Siis, kui Eesti majandusel läheb sama hästi kui konkreetselt viidatud riikidel. Meil oli väga tõsine majanduskriis ja oleme üks esimesi, kelle majandus on kasvama hakanud. Kuigi me ise ei ole oma elatustasemega rahul ja ei tohigi olla, kõik peame iga päev vaeva nägema, et Eesti elatustase jõuaks järele Euroopa jõukamatele riikidele.

Näiteks Ungarist, Rumeeniast ja Bulgaariast oleme vahepeal elatustasemelt mööda läinud, ka Läti ja Leeduga on vahe sisse kärisenud, mis iseenesest ei ole ju hea, sest meie huvi on, et naabritel ja kaubanduspartneritel läheks ka väga hästi. Meie peamine mure on, et elatustase, mis kasvab küll kiiremini kui teistel, ei ole veel jõudnud näiteks Soome tasemele.»

Reformierakond on palju rääkinud, et pensioniiga tuleb tõsta. Mis saab siis, kui suur osa neist, kes veel peaks töötama, seda enam ei suuda või pole neil lihtsalt tööturul kohta?

«Ei saa öelda, et oleks palju rääkinud. Pensioniiga tõsteti 2011. aastal. See puudutab neid, kes jäävad pensionile mõneteist aasta pärast ehk siis aastast 2026. Puudutab neid, kes täna on 51aastased. Nemad jäävad pensionile kaks aastat hiljem. See on seotud sellega, et inimesed elavad kauem.

Muidu võinuks tulevikus tekkida olukord, kus 300 000 pensionäri asemel on näiteks 400 000. Ja siis tekib küsimus, et kas riigil on jõukohane pensione tõsta sellises tempos, nagu oleme seni tõstnud või plaanime tõsta. Et meil oleks ka järgmistel aastatel võimalik pensione suurendada, ongi mõistlik pensioniiga tõsta. Minuvanuste pensioniiga võib olla veelgi kõrgem.»

Saades sotsiaalministriks, lubasite käivitada kinnisvarapensioni süsteemi. Kas plaanis on seda võimaldada vaid pärijata kinnisvaraomanikule või jääb see kinnisvaraomaniku vabaks otsuseks?

«See saaks olla täiendav vabatahtlik võimalus eakatele, kellel ei ole pärijaid, aga kes soovivad elu lõpuni oma kodus edasi elada. Kui pärijaid ei ole, pole ka neid, kes aitaksid.

Eakal oleks võimalik kokku leppida teenuse osutajaga, kelleks võiks olla riiklik KredEx, et välistada igasuguseid võimalikke pettusi. Oleks võimalik kokku leppida, et inimene saab iga kuu oma kinnisvara arvelt lisapensioni.

Sellisel puhul, kui teenuse osutaja maksab inimese eluea jooksul talle kinnisvara väärtuse või suure osa sellest välja, siis paraku seda kinnisvara pärandada loomulikult enam ei saa.

Nendel eakatel, kellel on järeltulijad, on see kindlasti kaalumise koht: kas eelistada, et lisasissetulekut ei saa ja pärandatakse oma kinnisvara järeltulijatele ning järeltulijad toetavad eakaid ise, või siis lepitakse kokku kinnisvarapensioni kasuks ning järeltulijad pärandust ei saa. Tegemist on vabatahtliku lisavõimalusega.»

Paljud lehelugejad küsivad, et miks võetakse pensionilt tulumaksu ja kas ministri arvates on praegune sotsiaalmaksu põhine pensioni väljaarvutamine õiglane?

«Igal inimesel on õigus üldisele maksuvabale tulule suuruses 144 eurot kuus. Erandiks on pension, mille osas on kehtestatud täiendav maksuvaba 192 eurot kuus. Kokku on pensionäridel õigus saada tulumaksuvaba 336 eurot kuus.

Oleme analüüsimas seda, mil määral oleks võimalik tulumaksuvaba miinimumi tõsta. Kui meil õnnestub seda teha ja kui see osutub riigile jõukohaseks, on see otsene võit ka pensionäridele. Minu seisukoht on, et vähemasti keskmine pension, aga ka mõnevõrra keskmisest pensionist suurem pension oleksid lähitulevikus tulumaksuvabad.»

Millal lõpetatakse eripensionide maksmine? Praegu saavad automaatselt määratud pensioni ka need, kel ei ole rahva teenimisel tulemusi, kurdavad Valgamaa ja Virumaa lehelugejad.

«Väga suur osa eripensionitest on aegade jooksul kaotatud. Nendelt, kes on selle juba kord välja teeninud või kellele see on määratud, seda loomulikult ära võtta ei saa. Kui vaatame näiteks parlamendi eripensione, siis kõik need, kes on Riigikogu liikmed olnud alates 2003. aastast, enam ei saa eripensioni.

Ka erinevates riigiametites on neid järk-järgult vähendatud või on saamise aluseid muudetud. Kohtunike puhul oleme otsustanud, et uued kohtunikud enam juurde ei saa. Arutelu all on kaitseväe ja politseinike küsimus, mis on väga tuline teema. Üldine trend on, et eripensionid on kaduv nähtus.»

Kuidas kommenteeriksite meie suhtelises või absoluutses vaesuses elavate laste suurt hulka?

«Esmajoones tuleb raha anda neile, kes seda kõige rohkem vajavad. See on üks põhjuseid, miks muutsime lastetoetuste süsteemi vajaduspõhiseks – see vähendab otseselt vaesuses elavate laste arvu. Need pered, kus on vaesusrisk, saavad täiendava toetuse.

Võib-olla neid toetusi, mida kõik saavad, tuleb vähendada, et saaksime aidata neid, kes tõesti abi vajavad. Praegune toimetulekumäär on ajale jalgu jäämas. Pean vajalikuks toimetulekumäära esimesel riigile jõukohasel võimalusel tõsta. Saame rääkida kindlasti mitte varasemast ajast kui järgmine eelarveaasta. Ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmine mõjutab suures osas sama sihtgruppi.»

Kas lapsed on Eestis piisavalt kaitstud?

«Enamik lapsi on kaitstud. Aga riigi mure ja hool peab olema suunatud just neile lastele, kes ei ela õnnelikes peredes ja kellel võib tekkida probleeme. Sotsiaalministeerium soovib lastekaitsekorraldust oluliselt uuendada.»

Kas on midagi konkreetsemalt kavas?

«Uue lastekaitseseaduse eelnõu esitatakse valitsusele käesoleva aasta lõpuks. Üks suund, kuhu tahame jõuda, on see, et üle Eesti oleks ühtlasema tasemega lastekaitse. Meil on olemas ka väga detailsed mõtted, aga enne lõplikke otsuseid on vara sellest rääkida.»

Lastekodu kokk Valgamaalt (nimi toimetusele teada), kes on oma vastutusrikast tööd teinud 30 aastat ja armastab oma tööd väga, teenib kuus 365 eurot, millest lähevad veel maksud maha. «Ütlen ausalt, enam ei tule toime ...» kirjutas proua. Mida talle vastaksite? (Kiri sai edastatud ministrile.)

«Kindlasti vastan talle otse ja isiklikult. Äsja tõstsime asenduskodude pearaha. Väga loodan, et see jõuab ka nende tublide inimesteni, kes seal töötavad.»

Lugejad kurdavad, et ravimite hinnad on liiga kõrged ja soodustusi on vähe. Kas on kavas võimaldada rohkem soodustusi või võidelda kõrgete hindade vastu?

«Jah. Ravimite hinnad on viimase nelja aasta jooksul tegelikult 22% langenud. Näiteks ühe retsepti kohta on ravimite hinnad 9% odavnenud. Paneme soodustuste nimekirja üha uusi toimeaineid. 50% soodustusega ravimitel ei ole enam piirhinda. See jõustus eelmise aasta oktoobrist ja annab kindlasti tunda.

Tegeleme läbirääkimistega ja suuname turule võimalikult palju ka neid ravimeid, mis hinda alla tooks. Inimeste enda teha on aga see, et küsida arstilt toimeainepõhist retsepti – see annab võimaluse osta odavamat.»

Kas riigil on kavas taastada matusetoetus?

«Oli toetus kõigile, üsna väike summa. See asendati majandussurutise tingimustes toetusega neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Võib-olla peaks see ring olema laiem. Seda aga ei saa maksta absoluutselt kõigile. Kas siin muudatusi on kavas – eks aeg näitab.»

Olete öelnud, et hammaste tervishoid on suuresti enda teha ning korralikult peaks hambaid pesema. Kas tõesti sellest peakski piisama? Ei saa ju väita, et korralikult hambaid hooldades hambaarsti külastama ei pea.

«Muidugi. Väga suur osa on ennetusel. See loomulikult ei välista, et üldse ei peaks hambaarstil käima. Mul on oma sõpruskonnas hambaarste, usaldan neid, kui nad ütlevad, et on ikka väga suur vahe, kas pesta regulaarselt  hambaid hommikul ja õhtul või seda mitte teha.

Eeskätt on see igaühe enda teha ja mis veel olulisem – et oma lapsi selles vaimus kasvataksime. Mind on selliselt kasvatatud, et mitte ühelgi tingimusel – ükskõik, kas või metsas ööbides skaudilaagris – hambad tuleb õhtul ära pesta ja samuti hommikul, esimese asjana. Samas vaimus kasvatan ka oma tütart.»  

Millal ise viimati hambaarstil käisite ja kui palju selle eest maksite?

«Raha ei mäleta. Ütlen ausalt, et oleks pidanud regulaarses kontrollis ka käima. See oli paar aastat tagasi, kui ma viimati käisin. Kõik mured, mis olid, said lahendatud. Kuid minu hambaarst kolis ära ja nüüd pean uue otsima. Aga mul on plaanis minna, kui vähegi graafik kannatab.

Teine asi, mis mulle heameelt teeb, on, et mu tütar on otsustanud hakata lastehambaarstiks. Usun, et küllap ta umbes 20–25 aasta pärast võtab mind ka ette, kui mul siis hambaarsti vaja läheb. Siis on mul jälle hambaarst olemas. Vahepealseks ajaks pean endale arsti leidma.»

Hambaravi on kallis.

«Hambaravi kättesaavus on tervishoius üks kõige tõsisemaid teemasid. Taas kord tekib aga küsimus, kas maksta kõigile kinni väike summa või maksta neile, kes rohkem abi vajavad.»

86% inimestest käib haigena tööl, et mitte haiguslehte võttes palgas kaotada. Miks ei võiks haigushüvitiste süsteemi muuta?

«Meil on haigekassas lõpusirgel eelnõu, mis töövõimetuse regulatsiooni sedavõrd muudab, et inimestele, kelle haigus lubab kas või osaliselt töötada, seda ka ametlikult võimaldada. On diagnoose, millega tööle kindlasti minna ei tohi, aga on ka selliseid, mis ei võimalda täiskoormusega töötada ajutiselt või laseb tööd teha kaugtöövormis ja haiguslehte ei peagi ilmtingimata võtma. See eelnõu peaks lähiajal jõudma avalikkusesse.»

Hiljutises intervjuus maakonnalehtedele ütles Edgar Savisaar, et praegusel valitsusel on ministrid väga nõrgad. Kuidas seda väidet kommenteerite?

«Huvitaval kombel Edgar Savisaar, siis kui minust minister sai, ütles üksnes positiivseid sõnu. Küllap ütles ta seda avansina – see oli minu ministriks saamise esimesel päeval.

Minu kolleegide hulgas on väga-väga tugevaid professionaale. Nad on oma ringkonnas, teiste riikide peaministrite ja rahandusministrite ringkonnas väga hästi tuntud ja tunnustatud. Võib-olla oleme ka liiga vähe rääkinud sellest, kui hästi meil läks, et senisest veelgi enam on meil võimalik Euroopa raha kasutada.

Ma ei tea, võib-olla Edgar Savisaar opositsiooni tegijana kibeleks hea meelega ise Eestit valitsema, aga mina küll ei usu, et tema valitsemise all Eestil paremini läheks. Vastupidi, ma näen selles väga suuri ohte.

Oleme viimase paarikümne aasta jooksul üsna järjepidevalt erinevate valitsuste ajal teinud tegelikult väga õigeid otsuseid. See pole iseenesest juhtunud, et Eestist on saanud Euroopa Liidu liige, NATO liige, et Eesti on eurotsoonis. Vaatamata kõigele on majandus kiirele kasvule pööranud. Saame arutada selle üle, kas pensionid kasvavad piisavalt või mitte. Aga teame kindlalt, et kasvavad nii sel, järgmisel kui ülejärgmisel aastal, mis ei ole kaugeltki nii kõikides Euroopa riikides.

Kui pöörame vasakpopulismi kursile, mida Edgar Savisaar filigraanselt hästi valdab, siis ütlen ausalt, et mina sellist tulevikku oma lastele küll ei taha.»

Paljud lehelugejad küsivad ka, kas olete sotsiaalministrina pädev. Millised olid teie kokkupuuted sotsiaalvaldkonnaga enne ministriks saamist?

«Üheks suurimaks komplimendiks on see, et inimesed, kes mind hästi tunnevad, aga on poliitilises mõttes vastasleeris, ütlesid positiivseid sõnu. Arvan, et igal ministril näitab aeg, kui hästi või halvasti ta tööga toime tuleb. Saan öelda, et teen oma tööd täie pühendumusega, mul on väga tõsised mured teatud teemade pärast, kavatsen neid ka südamega lahendada.

Olen töötanud Paul-Erik Rummo büroo juhatajana, ta oli rahvastikuminister sellel ajal. See oli aeg, kui tegime vanemahüvitise süsteemi. Paljudele perepoliitika teemadele, mis on tulnud sotsiaalministeeriumisse, pandi alus just tol ajal Rummo poolt.

Sealt edasi töötasin linnaosavanemana. Puutusin sotsiaalteemadega kokku rohujuuretasandil. Edasi töötasin kaks aastat peaministri büroos ja muu hulgas sotsiaalteemadel. 2007. aastal valisid Tallinna inimesed mind Riigikokku, esimesed kaks aastat olin sotsiaalkomisjoni liige.

Kuigi laiemalt teatakse mind rohkem rahandusinimesena, mida ma ka kindlasti olen – olen Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud ja kaks aastat raskel ajal Riigikogu rahanduskomisjoni juhtinud –, siis ega rahanduskogemus ei jookse ka siin ametis mööda külge alla.»

Kas olete õnnelik?

«Muidugi. Miks ma ei peaks olema õnnelik? Kõige rohkem teeb mind muidugi õnnelikuks minu pere. Tütar, kelle kasvamist on uskumatu kogemus pealt vaadata ja sellele kaasa aidata, ja kelle järele ma pidevalt igatsen, kui pean tööl veetma liiga pikki päevi.

Olen oma tööalases elus – sõltumata ametist, ja need ametid ei ole ükski olnud väga lihtsad – alati tundnud, et hommikul lähen tööle hea meelega ja õhtul töölt koju veel parema meelega.»

Intervjuu lõppedes ütleb Taavi Rõivas, et nüüd on tal kiirelt vaja vastata paarile Delfi küsimusele. «Kuid maakonnalehed ikka eelkõige ja alles siis üleriigiline meedia,» ütleb minister, asudes oma järgmiste toimetuste juurde.

Tagasi üles