Seriaali «Kodu keset linna» tuleb uus peategelane – Pank. Ta teeb hommikusöögi, lõigates hoolikalt vorstiviilust kolmandiku laenu põhiosaks, lonksab ka mõõdetud täpsusega hommikupiimast intressisõõmu. Samal ajal vaatab heldinult sirguvat perepoega – varsti saab noormees oma esimese tuliuue laenupakkumise.
Tänasel unistuspildil helesinise taeva ja rohelise murulapiga omast kodust särab peaaegu alati panga logo. Oma kodu on aga meie jaoks enesestmõistetav. Kas see tähendab oma maakodu metsaga või ühetoalist korterit suures kortermajas, ei oma isegi tähtsust.
Nüüdisaegsete arusaamade järgi on loomulik, et inimesel on elu jooksul vastavalt vajadustele mitu kodu – õpingute, tööga ja pere loomisega seoses liigutakse ühest paigast teise. Oleks ju loomulik, et õpinguteaegse kasina ühikatoa järel saaks oma usina tööga ja mõõdukate unistustega endale elamisväärse ulualuse võimaldada.
Eestis on kodulaenu võtnud umbes 130 000 peret. Nii suurt kodulaenu võtjate arvu seostavad pangaanalüütikud seniolematu majanduskasvu ja sel ajal märkimisväärselt suurenenud sissetulekutega. Paljuski just suur palgatõus muutiski nii palju inimesi pankade silmis laenukõlbulikuks, rääkimata pankade endi huvist, riskist ja üksteist ületrumpavast reklaamist, mis lausa kutsus inimesi võlgu elama.
Koduihalejate unistused viivad ellu suurpangad eluasemelaenuga, nende taga teevad aga edukat järelkorjet väikelaenud ja igasugused kiirlaenajad, kellel on alati pakkuda lahendusi olukorraks, kus rikas Kanada onu veab alt ja pank ei anna enam laenu.
Osta-osta-osta loits töötab edukalt koos eestlasliku naabrist-parem-eluviisiga. Tänases tarbimisdžunglis on tõeline võitlus, kuidas olla tugev ning suuta öelda «ei», nõrgad annavad aga alla, võtavad laenu ja ostavad laiema ekraaniga teleka.
Nii olemegi tänaseks jõudnud olukorda, kus korralikul Eesti perel ulatub eluasemelaenu lõpptähtaeg aega, mil ennustuste kohaselt oleme kolm maailmalõppu üle elanud ja dinosaurused tatsavad taas ringi. Lisaks sellele on korraliku Eesti pere portfellis lugematu arv väikelaene, järelmakse, krediitkaarte, liisinguid, kiirlaene ja veel-mis-iganes-laene.
Oleme silmitsi olukorraga, kus paljud laenuvõtjatest, kes sattudes ahvatluste ohvriks, ülemäära riskisid, majanduslanguse tõttu töö kaotasid ning seisavad ohu ees kaotada kodu ja ka siis veel igaveseks võlgu jääda.
Majanduskriisiaegne tusatujus pank on aga pisut tõre, kuid just praegu oleks see aeg, kui tulla oma paindlike maksegraafiku pakkumiste, laenulahenduste ja säästunõuannete värviliste reklaamidega postkastidesse ja teleekraanidele, mille vahendusel peresid oma 30 aastaks kliendiks värvati. Selle asemel kõlab enamasti vaid soovitus, et katsuge ikka kõhu kõrvalt, laenuleib ja laastutuli ju.
Elame uuel ja paljudele harjumatul moel. Kas võlgu elamist saab pidada normaalseks eluviisiks? Kas laenupakkujad oskasid ette näha, et õitsengule võib järgneda langus ja kas selline legaalne mõnuaine nagu laen on ikka kõigile arusaadavate tagajärgedega ja laenuvõtja otsus adekvaatne olnud?
Kurb on, et omaenda kodu suudab soetada vähem kui iga viies pere ja sedagi ainult laenurahaga riskides. Kurb on ka see, et geniaalsete äriideede ja elu ainsaks edasiviivaks jõuks oleva vaba turu ohvreid peab ravima riik, luues võlanõustajate töökohti ja laostunutele sotsiaalabi pakkudes.
Praeguses olukorras tuleb aga laenuahvatluste ohvril tõdeda, et tegu on tehtud, vastutada tuleb ikka endal. Laen pole ju kingitus ega lotovõit, see tuleb tagastada laenuandja tingimustel. Ei ole abi sellisest teguviisist, nagu kirjeldas Narva ohvriabitöötaja ülepea võlgades klientide käitumist – kohtutäituri kirjad põletatakse ära või peidetakse padja alla. Aga kohtutäitur teab, kus su padi asub!
Võlahoiatuste eiramine teeb võla kordades kallimaks, eriti, kui tegemist lihtsalt saadud kiirlaenudega. Mõistlik oleks oma võlausaldajatega ühendust võtta juba siis, kui pere sissetulekud mingil põhjusel vähenema hakkavad. Kiire reageerimine, oma probleemi adekvaatne tunnistamine ja edasine tegutsemine on esimene võimalus vältida lootusetut võlaorjust.
Raskuste tekkimisel tuleb kindlasti loobuda eluliselt vähetähtsatest asjadest, oma eluviisi muutmiseks saab head nõu kõigist meediakanalitest.
Tõsiste probleemide korral tuleb kaaluda radikaalseid lahendusi, ka seda, et tuleb loobuda oma unistustekodust tagasihoidlikuma kasuks kuni võimaluseni, et lootusetu olukorra puhul tuleb ette võtta eraisiku pankroti menetlus. Viimane tähendab küll seda, et olete edaspidiselt pankade jaoks lootusetu klient. Ent ilmselt nii ongi parem …