/nginx/o/2009/01/15/117943t1hf9e4.jpg)
Hea valgamaalane! Maailmas on vähe rahvaid, kellel sedavõrd pika ja auväärse ajalooga rahvuslipp kui seda on Eesti trikoloor. Lipu sünd, tema pühitsemine ja saamine riigilipuks on kujundlikult võrreldav kogu meie rahva eneseteadvuse tõusmise, vabaduspüüdluste ja omariikluse sünni keerulise looga. On väga meeldiv tõdeda, et Valgamaal asuval Otepääl on selles loos oluline peatükk rääkida.
Rohkem kui poole oma 125aastasest ajaloost on meie rahvuslipp olnud võõrvõimude sunnil salatud ja peidetud, kuid mitte kunagi pole see olnud unustatud. Kas nüüd, kus igaühel meist on vaba õigus kaunistada riigilipuga oma koda, tähistada nii muret kui rõõmu, on sinimustvalge tähendus meie jaoks säilinud?
Või on keelatust üleastumise rahvuslik trots asendunud tüütu kohustusega lippu tõsta ja langetada, nagu käia poes, prügi välja viia, niita muru … Usun siiski, et suudame taastada igaühe isikliku hingelise sideme meie rahvuslipuga.
Kutsun kõiki üles nii meie riigi kui ka oma perele tähtsatel päevadel riigilippu majalipuna heiskama või leidma oma korteris ja kontoris võimalus riigilipp aukohale asetada.
Kui võidetakse maa või vägi, püstitatakse võidu märgiks oma lipp. Alistatute lipud heidetakse alla. Eestimaa ei ole alistatud, kuid lippude heiskamine ja kasutamine on jäänud üha harvemaks. Just praegu tundub olevat õige aeg koonduda kolme koduvärvi alla – tõestada Eesti elujõulisust, ühist püüet ja vennaarmu, nagu sajand tagasi laulis Valga kreiskoolis hariduse saanud Martin Lipp.
Soovin kõigile head Eesti lipu 125. sünnipäeva!