Brigaadikindral Peeter Hoppe: lätlased peavad pingutama

Peeter Hoppe Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Omal ajal pikalt Otepääl elanud brigaadikindral Peeter Hoppe läheb kaitseväe peastaabi ülema kohalt peagi tööle NATOsse. Ta ütleb diplomaatiliselt, et Läti kaitsevõimekusel on arenguruumi, kiidab ajateenistust ja usub, et Afganistan saab jalad alla.

Olete viimaseid nädalaid kaitseväe peastaabi ülema kohal, enne kui NATOsse suundute. Mis teil praeguses ametis veel teha on jäänud?

«Eelmise aasta lõpus valmis kümne aasta rakendusplaan, mis on viimase aja kõige tähtsam dokument. Meil oli ka varem arenguplaane, aga ressursid ja tegevused polnud tasakaalus. Natuke oli ikka unistusi sisse kirjutatud. Praegune arvestab reaalseid majanduskasvuprognoose ja sellele tegime otsa rakendusplaani, mille tähtaeg oligi jaanipäev. Selle lõpetasime – praegu käib selle esitamine kaitseministeeriumile.

Nüüd jäävad vaid formaalsused: peastaabi üleandmine ja vastuvõtmine, mis on kümme kilo dokumente, mis õnneks allkirjastatakse digitaalselt (muheleb). Kindlasti on mõlemad plaanid olnud mu kõige suuremad töövõidud.»

Selgituseks: brigaadikindral Peeter Hoppe annab 8. juulil kaitseväe peastaabi ülema ameti üle mereväekapten Igor Schvedele. Hoppe alustab seejärel tööd NATO operatsioonide väejuhatuses.

Hakkate NATOs kaitseplaane välja töötama, see mõjutab väga otseselt ka Eesti julgeolekut. Mis nende tegemisel kõige olulisem on?

«Üks noor Eesti ohvitser vaatab Eestit väga kontekstist väljarebituna. Vanema strateegilisema tasandi inimesena, kelleks julgen ennast pidada, pean kõike vaatama Balti riikide ja Poola kontekstis – kuidas see 3 + 1 NATO konteksti mahub.

Ainult Eesti kohta mingit väikest väga head strateegilisel tasandil dokumenti ei teegi. NATOs on tagasi suund regionaalsele lähenemisele.»

Mis on ilmselt ka kõige mõistlikum.

«Absoluutselt. Sotsiaalmajanduslikud aspektid Baltimaades ja Poolas on suhteliselt sarnased, ka militaargeograafiliselt oleme sama piirkond.»

On räägitud, et Läti kaitsevägi on suhteliselt nõrk. Kuidas teile tundub?

«Kuidas nüüd öelda? Iga kord, kui erinevad kõrged ohvitserid, ka eelmine kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots, midagi sellist ütlesid, said lätlased hiljem või varem sellest kuidagimoodi teada ... Siis tuli tegelikult seletusi anda, aga kuna kaitseväelane peab olema aus ja ma Läti planeerijaid ning nende ettevõtmisi tean päris hästi, siis ütleks veidi diplomaatilisemalt: neil on arenguruumi. Nad peavad pingutama.

Praeguse Läti kaitseväe juhtkonnaga on selleks kõik eeldused loodud. Läti praegust kaitseväe juhatajat Graubet (Raimonds Graube – M. V.) tunnen kas või selle läbi, et meie mõlema kõige kõrgem sõjaväelise hariduse aste on saadud samast koolist samaaegselt – õppisime koos Ameerikas National War kolledžis.

Elasime õpingutel temaga kõrvuti tubades, suhtlesime perekonniti ja tean, et Graube on väga tugev tegija. Arvan, et Lätis liiguvad asjad positiivses suunas.»

Millised nende nõrgad küljed on?

«Kuigi rahvaarv on poole suurem kui Eestis, on kaitsekulutused alla ühe protsendi – nominaalsuurus, mis välja tuleb, ei ole kohe kindlasti 350 miljonit eurot nagu Eestis, vaid väiksem.

Seega poole suurem riik kulutab oma riigikaitsele palju vähem. Seda märgatakse ausalt öeldes NATOs ja igal pool. Sealt hakkavadki kõik probleemid. Kui sa raha ei paiguta, annad oma riigis sõnumi, et sõjaväelised küsimused ei ole tähtsad. Rahuajal ei peakski nad fookuses väga olema, aga siiski.»

Kuidas see, et kaitsekulutused nii madalad on, mõjutab Läti naaberriike, näiteks Eestit ja Leedut, kui rahuaega enam ei oleks?

«Ainuke, mida saan öelda, et ei läheks riigisaladusega vastuollu: kõike seda oleme oma plaanides muu hulgas arvestanud. Nii palju saan öelda. Vastus on, et loomulikult mõjutab.»

Millised on Eesti tugevused, kui ohuolukord tekiks? Kindlasti on maavägi tähtis.

«Ongi nii. Maavägi on läbi aegade olnud 84% Eesti kaitseväest nii isikkoosseisult, relvastuse-varustuse mahult kui ka sinna eraldatavast rahast. See 84% ütleb kõik. Maavägi on peamine väeliik. Teised väeliigid, näiteks mere- ja õhuvägi, on väiksed ning logistika- ja personalivaldkond toetavad seda.

Maavägi on kese, mille ümber kõik pöörleb. Nemad tegelevad operatsioonidega, käivad ja sõdivad Afganistanis. Jätkuvalt peame maaväge fookuses hoidma.

Tõsi küll, uue kümne aasta plaani järgi maaväestaap kaob, integreerudes kaitseväe peastaabiga, aga ohvitserid ja teemade valdkond ja funktsioonid ei kao kuhugi. Väeliik filosoofilises mõttes säilib.

Ajateenistus ja reservkomponent on kõige rohkem ennast õigustanud. Kõik need riigid, kes kunagi on kinni pannud oma ajateenistuse – sellele ei tule reservi peale. Ja kui ei ole ajateenistust ega reservväelasi, kaob side ühiskonnaga.

Tihti ei saada aru, miks asju tehakse. Peaaegu iga meeskodanik on Eestis jõustruktuuridega seotud: ta on kas reservväelane või näiteks tema vend ja onu töötavad jõustruktuurides. Niimoodi see side väikses ühiskonnas toimib.

Kui ajateenistus kaoks ja jääks vaid Scoutspataljon 600 kuni 700 mehega, kaoks side kiiresti. Varsti avastaksime, et kõik läheb allamäge.»

Millise hinnangu Afganistanis toimuvale annaksite?

«On olnud väga kriitilisi ütlemisi. On olnud selliseid võrdlusi kuskil välisajakirjanduses, et nagu Iraagis ei saadud asju päris korda, kas siis sama ei juhtu Afganistanis. Ei saa võrrelda olukorda, kus Nõukogude väed läksid perestroika ajal välja. Pärast seda varises tee, mida suurriik toetas, kokku. Nüüd justkui keegi üritab sama analoogi tõmmata. See ei ole niimoodi.

Kui Nõukogude Liit välja läks, ei jäänud maha ei toimivat riiki ega süsteemi. Nad ei õpetanud relva- ja julgeolekujõude. Ja mis kõige tähtsam: nad läksidki täiesti välja.

Nüüd viiakse suur võitlev osis välja, aga toetavad struktuurid, kes nõustavad, logistiliselt aitavad ja politseid toetavad, abiorganisatsioonid, meedikud ja ehitusorganisatsioonid jäävad sisse. See on hoopis midagi muud, kui võrrelda Nõukogude vägede kiire väljatõmbumisega 1980ndatel.

Kõik märgid näitavad, et see riik peab jalad alla saama. Kõike ei saa muidugi välisriigid ja -organi­satsioonid ühe riigi eest ära teha. Lõpuks peab riik ise hakkama saama.»

Peeter Hoppe on sündinud Tartus. Ta elas pikalt Otepääl ja tegeles äriga, näiteks oli Kuutsemäe puhkekeskuse esimene tegevdirektor. Ühel hetkel jättis ta äri sinnapaika, maandudes Kuperjanovi pataljoni ülema kohale.

Hoppe on kolmas brigaadikindral, kes Valgamaaga seotud. Sama auaste on ka Valgas sündinud õhuväe ülemal Valeri Saarel ja endisel piirivalve ülemal Harry Heinal. Viimane on nüüdseks juba kindralmajor.