/nginx/o/2013/06/28/1859798t1h8862.jpg)
Folkloorifestival Baltica toob järgmisel nädalal Eestisse kokku üle 2000 laulja, tantsija ja pillimehe mitmelt maalt ja pakub võimalust osa saada toredatest pidudest mitmes Eesti paigas. Ehe India tantsudraama, Sloveenia ja Leedu tantsijad, Eesti kandlemängijad, Keenia ja Läti trummimäng – neid kõiki võib Baltical kohata. Eesti rahvusliku folkloorinõukogu juhatuse esimehe ja rahvusdelegaadi Ingrid Rüütli sõnul on Baltica üks haruldasemaid festivale, mis tugineb just ehedale pärimusele.
Miks oli teie arvates vajalik 26 aastat tagasi Baltica festival käivitada?
«Tol ajal oli sellel palju haruldasi tahke, mis tänapäeval on muutunud juba tavaliseks. Baltica on Ülemaailmse Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) egiidi all toimuv rahvusvaheline folkloorifestival, mis avas tee kultuuriliseks suhtlemiseks välismaailmaga rohujuuretasandil.
Aga peamine oli, et festival võimaldas avalikult propageerida ja edendada meie rahvuskultuuri tuumikväärtusi, mis tollal olid tagaplaanil ja isegi ebasoovitavad. Ja loomulikult oli tore suhelda meie naabrite Läti ja Leedu folkloristidega, sest Baltica on algusest peale meie ühine üritus, mis toimub igal aastal kordamööda ühes Balti riigis ühiselt väljatöötatud strateegia alusel.»
Mida festival kõige enam väärtustab?
«Eelkõige paikkondlikke kultuuritraditsioone nende ajaloolistes, ehedates vormides. See aitab tõsta rahva enesetunnet, meenutada esivanemaid ja väärtustada nende pärandit. Kuna festival on rahvusvaheline, soodustab see ühtlasi eri rahvaste ja kultuuride üksteisemõistmist, arendab kultuurilist kompetentsi ja üldist tolerantsi. Seega on festivalil lisaks kunstilistele olulised ka hariduslikud ja ühiskondlikud eesmärgid.»
Milles seisneb sellise peo tähtsus Eesti jaoks?
«Nagu on märgitud ka mõnes UNESCO dokumendis, põhjustab tänapäeval kogu maailmas levinud globaalne kommertskultuur omakultuuri tahaplaanile tõrjumist ja alaväärtustamist, mis on eriti ohtlik väikerahvaste puhul, nagu seda on ka eestlased. Rahvusvaheline tunnustus aitab tõsta omakultuuri väärtust ka rahvaste eneste silmis ning vältida nende assimileerumist.»
Kuidas on areng läbi aastate kulgenud?
«Põhimõtted pandi paika Eesti, Läti ja Leedu folkloristide poolt ühiselt ja nendest pole tänaseni loobutud. Küll on aga aja jooksul oluliselt tõusnud folklooriteadlikkus ja rühmade kunstiline tase. Algul oli palju vaidlusi näiteks selle üle, mis on ehe rahvatants (pärimustants), kuna rühmad tantsisid seni ainult seadeid ja autoritantse.
Baltica on üks haruldasi festivale Eestis, mis tugineb just ehedale pärimusele. Eriline on ka see, et üritused lähevad üle maa laiali, need ei koondu vaid ühte linna. Selle kõrval on rida teisi pidustusi, kus tegeldakse seadete ja töötluste, ehk siis folkloori tänapäevaste vormidega.»
Tänavune peateema on «Igal linnul oma laul». Miks just see?
«Filosoofilises mõttes rõhutab see just kultuuritraditsioonide omapära – seda, et igal rahval, igal paikkonnal on oma lood ja oma tavad, mida peaksime tundma ja austama. Me ei mõelnud siin üksnes linnuriiki, aga ka linnuteemalised kavad on teretulnud.»
Kuidas iseloomustate üritusi ja esinejaid? Kes teie meelest vääriksid kõige enam vaatamist ja kuulamist?
«Usun, et kõik kontserdid ja muud üritused on väärt vaatamist-kuulamist. Avastamisrõõmu, aga ka äratundmisrõõmu pakuvad nad kõik.»
Kuivõrd on Valgamaal märgata eri kultuuriruumide mõju?
«Kuna Valgamaa on moodustatudki vana Võrumaa ja Mulgimaa kihelkondadest, tulevad siin mõistagi esile mõlema piirkonna jooned. Lätlastega on ajaloolised sidemed olnud mõlemal alal väga tugevad ja vastastikused mõjud avalduvad ka kultuuris, näiteks rahvamuusikas ja -tantsudes.»
Millega pälvis just Sangaste tähelepanu, et Baltica sel aastal siia jõuab?
«Sangastes on väga rikas folklooripärand, kuid festivalipaigaks sai see eeskätt siin tegutsevate noorte entusiastide tõttu, kes on kohalike üritused korraldajad – nimetaksin ära Koidu Ahki.»
Kuidas teie suhtute rahvalaulude töötlusesse, kas pooldate või mitte? Mõne arvates kaob sellega algne ilu-võlu hoopis.
«Loomulikult pooldan, igal asjal on oma koht ja oma mõte. Olen aastaid olnud ka näiteks Põlva rahvamuusikatöötluste konkurssfestivali ning koolinoorte ürituse «Regilaul uues kuues» patroon ja žürii liige, külastanud Viljandi pärimusmuusika festivali ja muid üritusi, kus tegeldakse just folkloori tänapäevaste vormidega.
Üks ei tohiks segada teist, mõlemad on vajalikud ja väärtuslikud. Eheda pärimuse tundmine annab aluse, individuaalne looming võimaldab seda edasi arendada ja tänapäeva kultuuri tuua. Siin on aga eriti oluline kunstiline kvaliteet.»
Kui tähtsaks te ise peate Baltica mõju meie pärimus- ja rahvakultuuri arendamisel ning kultuuripärandi säilitamisel?
«Väga tähtsaks. Baltica lõi eelduse, et üle kogu Eesti taasavastada ja -elustada kohalikke pärimusi, mis olid aja hõlma vajunud, ning edendada neid seal, kus nad olid veel rahva mälus säilinud, kuid hakkasid samuti elavast käibest taanduma, nagu näiteks Kihnu ja Setumaa.
Tõsi, setud lõid oma leelopäeva traditsiooni juba veidi varem ja on omakultuuri hoidmisel agarad tänapäevani. Viimane kehtib ka kihnlaste kohta. Kuid võimalus omakultuuri tutvustada ka välismaal on olnud neilegi suureks stiimuliks oma kultuuri hoidmisel ja väärtustamisel, eriti noorte hulgas.»
Missuguse hinnangu annate meie pärimuskultuurile?
«Pärimuskultuur on tähtis rahvaste identiteedi ja omapära säilitamisel ja kindlustamisel. See on kõigi rahvaste kultuuride põhialus ning oluline allikas ka uue kultuuri loomisel. Erinevatel kultuuritraditsioonidel põhinev looming rikastab kogu maailma kultuuri, aitab vältida kultuuride sulandumist ja maailmakultuuri dekadentsi.»
Kust on pärit teie enda rahvamuusika ja pärimuskultuuri armastus? Mis seda on mõjutanud ning sellele kaasa aidanud?
«Olen midagi kaasa saanud juba kodust, eriti mõlemalt vanaemalt, kuid siis ei osanud ma sellele veel erilist kaalu omistada – see oli lihtsalt osa minu elust. Rahvalaul ja -muusika said minu kutsumuseks esimestel kursustel ülikoolis, kui minu õppejõud professor Laugaste ja Udo Kolk mind Kihnu, Ruhnu ja Setumaale kaasa kutsusid laulmise järgi rahvaviise noodistama. Magnetofone siis veel kasutada polnud.
Olin lõpetanud Pärnus muusikakooli, kus olin omandanud vastava oskuse, lisaks olid mul selleks ka loomupärased eeldused. Mind huvitasid ajalugu, kirjandus, muusika, inimesed, psühholoogia. Folkloristika ühendas need kõik. Aga kui tollal oleks ülikoolis võimalik onud spetsialiseeruda arheoloogiale, oleks minust võib-olla saanud hoopis arheoloog.»
Mida soovite seoses Balticaga lehelugejatele südamele panna?
«Tulge kindlasti Balicale, leidke endale sobiv üritus ja lööge tingimata kaasa ka lauludes, mängudes, tantsudes, milleks festival võimalusi pakub! Meie rahva kultuurilise omapära kestmine sõltub meist kõigist, ka folklooriüritustel osaleja saab selleks anda oma panuse. Samas võimaldab festival osa saada ka teiste rahvaste kultuuridest. Baltica õpetab tundma ja austama iseennast kogu maailma rahvaste ja kultuuride kontekstis.»