Warriori naised alla ei vannu

Valga FC Warriori naiskonnas omavahel eriti nääklemist ei ole. Kui ka emotsioonid üles lähevad, siis ainult mängu tasandil, isiklikuks tavaliselt ei minda. Foto: Riiko Kaseorg

Valga FC Warriori jalgpallinaiskonna liikmed arvavad, et suve on kõige parem veeta ikka tegutsedes ja jalgpalli mängides. Võitlus­indu neil jagub, võitluskaaslasi kipub nappima.

FC Warriori jalgpallinaiskond pallib Eesti jalgpallimeistrivõistlustel esiliigas. Mängijate võitluslikkust näitab, et viimase vooru mängus pidi JK Sillamäe Kalevi väravavaht oma selja tagant välja tooma koguni 18 palli. Tõele au andes tuleb siiski nentida, et sillamäelastel on tulnud suureskoorilisi kaotusi vastu võtta varemgi.

Valga Warriori naiskonna kapteni Kärt Kaseoru sõnul on jalgpall spordiala, mis vajab mitmekülgsust. See nõuab nii vastupidavust, kiirust, osavust kui head pallitunnetust. Lisaks füüsilistele oskustele paneb see proovile ka mängija loovuse ja taiplikkuse ja just sellepärast see mäng talle meeldib.

Äraarvamatu mäng
«Jalgpall on ka väga ootamatu ja põnev ning mängu tulemust ei tea keegi enne, kui kõlab lõpuvile. Lisaks on see meeskonnamäng, kus üksinda ei tee midagi,» rääkis Kaseorg.

Ka tema võistkonnakaaslane Katri Ahtijäinen pareeris eelarvamuse, mis seda mängu rohkem meeste pärusmaaks peab. «Jalgpall on alati mingil määral huvi pakkunud,» väitis ta.

Samas tõdes sportlane, et eks iga spordiala ole omamoodi huvitav inimesele, kes selle alaga tegeleb. «Jalgpall tõmbas mind kuidagi rohkem kui muud alad,» selgitas ta.

Draamast seebiooperini
Mis jalgpalli huvitavaks teeb? Kaseoru sõnul on see sündmusterohkus ja vaatemängulisus, mis võib võtta tõelise seebiooperi mõõtu, kus on nii draamat kui komöödiat.

Samas määrab jalgpallis erinevalt mitmetest teistest spordiladest väga palju ka kohtunik. «Kui korvpallis saab keegi viis viga täis, saab tema asemele tulla uus mängija, aga kui jalgpallis saab keegi punase kaardi, mängib võistkond edasi vähemuses,» rääkis ta.

Valgas on jalgpalliga tegelemiseks naiskonna esindajate sõnul üsna head tingimused. Seda vähemalt suveperioodil. Peagi on valmimas Kungla tänaval uus ja parem kunstmuruga väljak. Hetkel treenitakse ja mängitakse Valga keskstaadionil, mis sobib jalgpalli mängimiseks suurepäraselt.

Talvel pole harjutuspaika
Talvel on asi kahjuks kurvem, kuna spordihalli saal on pea kogu hõivatud ja vabad on vaid sellisted ajad, mida nagunii kasutada ei saa.

Katri Ahtijäinen sõnul võiks tingimused alati paremad olla, kuid positiivne on see, et naistel on üldse võimalus Valgas selle alaga tegeleda.

Kuna paljud FC Warriori naiskonna liikmed õpivad-töötavad Tartus või mujal, saadakse tihti kokku alles reedel või nädalavahetusel. Üks suur soov ongi võistkonnal, et mängijaid juurde tuleks. «Kahju, et huvilisi vähe on, pahatihti jääb mängijatest väljakul puudu,» tõdes Ahtijäinen.

«Oleks vaja just vanemaid, alates 15. eluaastast, kellele tõsiselt meeldib see mäng ja kes oleksid hingega asja juures,» jätkas kaaslase mõtet Kaseorg.

«Vahetust võiks rohkem olla,» ütles oma sõna naiskonna treener Meelis Kuivits. Kokku on FC Warriori naiskonna nimekirjas 25 mängijat, mängudel kohalkäijaid on keskeltläbi kümmekonna võrra vähem.

Kuivitsa sõnul on võistkonna koosseis võrreldes eelmise hooajaga läbi teinud üsna suured muudatused. Üks varasematest esimängijatest, Karina Kesvatera, mängib sel hooajal Tartus Maag Tammeka meistriliiga naiskonnas ja pääses mängima ka Eesti üliõpilaskoondisesse. Üks mängija on lapsepuhkusel, mitmed lahkunud seoses gümnaasiumi lõpetamisega Valgas.

Naiskond mängib südamest
Katri Ahtijäinen nimetas Warriori naiskonna tugevuse alusena ühtsust. Teisalt seda, et mängitakse südamest.

«Meid on küll vahetevahel vähem kui teisi, kuid me ei anna alla ja võitleme nagu «sõdalastele» (warrior - inglise keeles «sõdalane» - toim) kohane. Mul on au olla sellise võistkonna kapten. Hoiame omavahel kokku ja üritame ühiselt edasi areneda,» rääkis Kaseorg.

Seda et omavahel eriti nääklemist ei ole, kinnitas ka Ahtijainen. Kui ka emotsioonid üles minevat, siis ainult mängu tasandil, isiklikuks tavaliselt ei mindavat.

Treener Meelis Kuivitsa sõnul on distsipliin naiskonnas väga hea. «Ise hoolitsevad, et kõik käiks trennis. Omavahel suheldakse: kui ühele-kahele midagi olulist ütled, siis omavahel liigub info ruttu,» kiitis ta hoolealuseid.

«Absoluutselt kõik tüdrukud on trenni oodatud, kel huvi spordi vastu,» kutsus Kuivitski uusi mängijaid naiskonnaga liituma. Hilja ei ole tema väitel ka 15aastaselt alustada, kui eeldused - kiirus ja koordinatsioon - olemas.

Esiliiga ühtlaselt tugev
Selle aasta naiste esiliigat peavad kõik kolm üsna tugevaks ja taset ühtlasemaks kui eelnevatel aastatel. Lisaks on tõusnud ka seal pallivate naiskondade arv. Osaleb rekordiline arvnaiskondi - 12.

Kuivitsa sõnul on kolm-neli liigatabeli esimest tugevamad, aga samas olevat kõik võidetavad. Kui talvel õnnestub paar mängijat juurde saada ja kogemusi koguda, võiks järgmisel hooajal FC Warriori naiskond meistriliiga poole püüelda, mõtiskles Kuivits.

Seda enam, et päris selge ei ole ka, kus mängib järgmisel hooajal Karina Kesvatera. Üks võimalus on pealinna klubi, samas välistatud ei ole ka Warriori naiskond.

Igatahes plaanivad nii Katri Ahtijainen kui Kärt Kaseorg jalgpalliga kindlasti edasi tegeleda. Esimesel on seljataga neli, teisel viis mänguaastat ja mõlemal plaan mängida nii kaua, kui võimalik.

Suvesse mahub aga muudki kui jalgpall. Kärt Kaseorul kulub suvi oma kolme hobuse ja maakodu eest hoolitsemisele, aga ... «Kõige mõnusam on suve veeta ikka jalgpalli mängides või vaadates,» arvas ta.

Jalad seinal, ei kavatse lesida ka Katri Ahtijainen. «Suve on kõige parem veeta tegutsedes, ise erinevaid tegevusi ja seiklusi otsides. Magada jõuab talvelgi.»