Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/05/17/13785760t1hb45d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2008/08/08/63715t1hb8e5.jpg)
Vaikus võib olla valus ja häiriv, kui näed ja saad aru, et peaks nagu midagi kuulma … aga ei kuule. Karm jutt, mis kahjuks nii mõnelegi tänasele teismelisele paarikümne aasta pärast tõeks võib osutuda.
Varem on kuulmisvaegus olnud pigem eakate probleem, tänapäeval muutub see üha noorema vanusegrupi mureks. Arstid puutuvad üha sagedamini kokku noorukitega, kellel pärast kontserti või pikaajalist valju muusika kuulamist on tekkinud kuulmishäired.
Ühekordne kuulmisvõime langus ei tähenda veel pöördumatut kuulmisvaegust, kuid sellised ajutised nähud ei möödu jälgi jätmata – kuulmiskahjustus on kumuleeruv. Kui esialgu kõrvad «löövad vahetevahel pilli», siis mõne aja möödudes tuleb tõdeda: «Kuulen küll, kuid ei saa jutust aru».
See on juba tõsine märguanne pöördumatust kuulmiskahjustusest – vähenenud on kuulmiselundite tundlikkus kõrgemate helide suhtes ja seega ka võime helisid analüüsida. Meedikute andmetel on praegu suurema või väiksema kuulmispuudega inimesi juba 10–14% elanikkonnast.
Erinevatest olmemürade allikatest on viimastel aastatel hüppeliselt suurenenud heliseadmete tekitatav müra, millega igaüks meist tahtlikult või tahtmatult kokku puutub. Tahtmatult kuuleme kaupluste või toitlustusasutuste liiga tugevat taustheli.
Tahtlikuks liigitub põhiliselt kultuuriüritustega seonduv müra. Me siseneme sellesse mürapiirkonda vabatahtlikult ... ja satume tihti olukorda, kus peame iseenda raha eest kannatama valju heli.
Detsibell (dB) on helitugevuse mõõtühik. Mõned helitugevuse näited: lehtede kahin nõrgas tuules 10 dB; sosin, kella tiksumine 1 m kaugusel 30dB; tavaline vestlus 50 dB; klaverimäng, vali kõne toas 70 dB; sümfooniaorkestri fortissimo 90 dB; reaktiivlennuk 25 meetri kaugusel 120 dB; valulävi 140 dB.
Maailma tervishoiuorganisatsioon on avaldanud soovitused, kui tugevas müras kui kaua täiskasvanud inimene päeva jooksul tohiks viibida: 85 dB – 8 tundi, 91 dB – 2 tundi, 97 dB – 30 minutit, 100 dB – 15 minutit, 103 dB – 7 minutit, 106 dB – 3 minutit, 109 dB – 1,5 minutit.
Eestis on mürataseme piirnormid kehtestatud sotsiaalministri määrusega. Meelelahutusasutustes (kino- ja kontserdisaalid, vabaõhuüritused, diskoteegid jt) on lubatud keskmine helirõhu tase kuni 100 ja tippväärtus kuni 115 dB.
Lasteüritustel ei tohi keskmine helirõhu tase olla suurem kui 90 dB. Eeltoodud müra piirmääradest kinnipidamist peab jälgima tervisekaitseinspektsioon. Paraku on reaalses elus kontrolltegevus praktiliselt olematu ja seaduserikkujad jäävad karistuseta.
Ilmselt on paljud meist näinud kontserdile toodud väikelapsi: kes lausa kärus, kes papa õlgadel lava ees «näppu viskamas». Ilmselt oleme seda nähes hetkeks imestunud – mina ju nii ei teeks – ja edasi läinud.
Mõõtsime helitugevust The Suni vabaõhukontserdil Tartu laululaval. See oli «näpuviskajate» alas kuni 117 dB. Vestlusest ansambli mänedžeriga selgus, et ka ansambli liikmeid teevad kurvaks imepisikesed «fännid» kontserdil, kuid pole mingit alust nende sealviibimist keelata.
Need lapsed vajavad kaitset. Ise nad ei saa ega oskagi end vanemate teadmatusest tekitatud ohtude eest kaitsta.
Kuulmiskahjustused algavad juba 85 dB pidevas müras viibimisest, mis on veidi väiksem tänavamürast tipptundidel. Väikelaste kuulmine on veelgi õrnem. Imikule võib jäädava kuulmiskahjustuse või kurtuse põhjustada üksainus tugev pauk.
Aastatega mürakahjustust tekitav nivoo tõuseb. Seega vajavad just kõige väiksemad erilist kaitset. Lastel kujuneb vanemate eeskujul välja kuulamisharjumus. Kui laps õpib muusikat valju mürana kuulama, on hiljem raske seda harjumust muuta.
Kestvas müras viibimise tagajärjel tekivad käitumis- ja süvenemisprobleemid, väsimus. Psühhiaatriliste kaebustega inimesed on sagedamini pärit just kärarikkast elukeskkonnast.
Laste kaitsmiseks on vaja tegelda seadusandluse täiustamisega. Oleme vestelnud nii arstide kui juristidega, kes seda mõtet igati toetavad.
Sotsiaalministri määruses pole kirjas laste vanust, millest alates on kehtestatud madalama helitaseme nõue. Üldse puudub aga selline määratlus nagu väikelapsed. Ilmselt on vaja kehtestada piir, millest kõrgema helitugevuse puhul keelatakse väikelastel kontsertidel osaleda.
Vanematele lastele on vajalik korraldada kõrvatroppide jagamine nagu mujal maailmas. Kehtestatud normidest kinnipidamist peab kontrollima hakkama. Järjepidevalt tuleb tegeleda ka teavitustööga.
Iga väiksemagi toidupaki peal on kirjas, milline oht peitub seal meie kehakaalule. Ühelgi kontserdi- või diskoreklaamil pole siiani olnud viidet võimalikust ohust kuulmisele.
Looduse vaikus, meie loodusvara, pole kunagi päris hääletu vaikus. Sügav kuulmispuue on hääletu, valus vaikus.