Autoomanikud ei tohi ära unustada, et kõikjale, kuhu masinaga ligi pääseb, ei tohi siiski tikkuda. Piirangute eiramine on karistatav.
Veekogu äärde kippuvaid autojuhte ootab trahv
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvine aeg meelitab inimesi vabasse loodusesse ja tihti ka veekogude kaldale. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et veekogule liiga lähedale sõites ei satutaks piiranguvööndisse.
Sõidukiga rannas või kaldal sõitmist reguleerib looduskaitseseadus. Keskkonnainspektsiooni Valgamaa büroo juhataja kohusetäitja Tanel Tiiratsi sõnul on ranna või kalda kaitse eesmärk sealsete looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine ning vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.
Eestis on rand Läänemerel, Peipsi järvel, Lämmijärvel, Pihkva järvel ning Võrtsjärvel. Ülejäänud veekogudel on kallas.
Ranna ja kalda kasutamisel on looduskaitseseadusega sätestatud kitsendused eri vöönditega: piirangu-, ehituskeelu- ning veekaitsevöönd. «Seisuveekogudel, sõltuvalt veepinna pindalast, ning vooluveekogudel, sõltuvalt valgala pindalast, on vööndite ulatused erinevad,» edastas Tiirats.
Piiranguvööndi ulatus on 50st 200 meetrini, ehituskeeluvööndi ulatus 25st 200ni ning veekaitsevöönd ühest 20ni. Igal vööndil on oma eesmärk ning kitsendused: mida rannal või kaldal tohib teha ja mida mitte.
«Mootorsõidukiga rannal või kaldal sõitmise regulatsioon kehtibki piiranguvööndis, mille kaitse eesmärk on piiranguvööndis paiknevate metsade, vee ja pinnase kaitsmine ning puhketingimuste säilitamine,» edastas Tiirats.
Otsapidi Valgamaale ulatuva Võrtsjärve rannal on piiranguvööndi laiuseks 200 meetrit. Sama suur on piiranguvöönd ka Läänemerel, Peipsi järvel, Lämmijärvel ja Pihkva järvel.