Naabri tagaõue oleks patt piilumata jätta

Aluksne loss. Foto: Sven Andreson / Valgamaalane

Naabri tagaõue oleks patt piilumata jättaSuvel on hea aeg-ajalt võõrsil ringi vaadata. Kui kaugemale minek ühel või teisel põhjusel ei passi, võiks ringi vaadata lähimate naabrite juures.

«Tuntud oma künkliku reljeefi ja arvukate järvede poolest, millest peegeldub ümbritsevate metsade ilu. Eemal linnakärast, kohas, kus inimesed südamlikult oma külalisi tervitavad, kus hommikupäike tõuseb hardas vaikuses ja rukkililled kinkudel sinavad. Iseloomuliku pärimuskultuuri ja tavadega väljakujunenud piirkond, mis on tunda saanud ka naabermaade kultuuride mõju.»

Millise paiga kirjeldus see olla võib? Esimese hooga tundub üsna üheselt Kagu-Eesti kohta sobivat. Siiski iseloomustatakse sel viisil üht teist piirkonda, mis ilmakaare poolest küll sama määratluse alla sobib, aga asub hoopis Lätis.

Kipub nii olema, et Riia ümbrus, Läti kuurortlinnad ja kas või Koiva rahvuspark on eestlastele üsna hästi tuttavad sihtkohad, muidu on naaberriik meile aga täiesti avastamata maa. Sestap otsustasimegi teha väikese tiiru Kagu-Lätis Latgales, et näha, kuidas seal kandis elatakse.

Ei saa öelda, et kahe-kolme päeva ja tuhatkonna kilomeetri läbimise järel nüüd pilt selge oleks. Tark oleks pigem tõdeda, et naabrite tundmaõppimiseks ja heade suhete hoidmiseks lihtsalt peab aeg-ajalt neil külas käima. Seda enam, kui hea tahtmise juures piisab ka kahe töönädala vahele jäävast ajast, et väike sõit teoks teha.

Vallatlevad kruusa- ja asfaltteed

Enne veel, kui Latgale piirkonnas ringi vaatama sai hakata, tuli läbida tubli ports maanteekilomeetreid põhja poole jäävat Läti osa. Turismiinfopunktis saadud brošüüri, kus reastatud kümme Läti vingeimat vaatamisväärsust, kohaselt sellele alale suuri atraktsioone pole jätkunud.

Õigupoolest on nimetatud edetabeli järgi Lätis Koiva rahvuspargist ida pool üldse vaid üks sellesse esikümnesse mahtuv objekt. Etteruttavalt võib öelda, et see asub üsna riigi kagunurgas ja tegemist on tõepoolest meeldejääva ja imposantselt mõjuva Aglona basiilikaga.

Igatahes oli meie esimene siht Valgast lahkudes Smiltene linn ja sealt võtsime omakorda suuna Madona poole. Et oma elu mitte liiga lihtsaks teha, kasutasime võimalusel ka kruusateid, mis kaardi järgi mõne kilomeetri kokku hoida lubasid.

Üks selline paarikümnekilomeetrine, üsna kurviline, kitsavõitu rööpasse sõidetud tee pani küll esialgu siunama, et naabritel liiklemisolud kehvad on. Hetke pärast jõudis aga kohale tõdemus, et eks meilgi leiab selliseid kohti. Tuleb nentida, et kui just hirmus kõva rallimees ei ole, on kruusateed rist ja viletsus igal pool.

Kui kruusateeauke leidub Eestiski, siis liiklusmärki, mis asfalteeritud maanteel soovitab järgmised 15 kilomeetrit sõita kiirusega 50 kilomeetrit tunnis, kuna tee on lõpututest lappimistest ja vajumistest künklik, ei ole ma meie mail veel kohanud.

Viļāni ja ilusa nimega asula Preili vahel just selline märk aga ilutses. Vahepeal soovitas see sõita paar kilomeetrit suisa 40ga.

Usuliselt rikas maa

Viļānis asuv lumivalgete seinte ja baroksete vormidega katoliku kirik ja klooster mõjuvad teepealsele raputusele vastupidiselt väärikalt ja rahulikult. Kuumal suvepäeval bernardiinide kloostri õues hetkeks maha istudes on paras mõtiskleda, kuidas katoliku traditsioon sellisel moel Eestist kadunud on.

Latgale inimesed on väga usklikud. Tugevad traditsioonid on lisaks katoliiklusele nii luteri usul, õigeusul kui vanausulistel. Kogu seda religioossust esindab siiski kõige võimsamalt Aglona katolik basiilika - järvede keskel asuv 18. sajandi lõpus ehitatud kirikukompleks. Suurte muruplatsidega ümbritsetud barokne usukeskus on igal aastal tuhandete palverändajate sihtmärk.

Peaaegu Venemaa piiri ääres asub ka Läti vanim linn Ludza. Esmakordselt 1187. aastal Kiievi kroonikates mainitud asula on Latgalele kohaselt järvedest ümbritsetud. Linna keskel mäe otsas asuvate ordulinnuse varemete ja kiriku juurest avaneb vaade üle linna.

Esmapilgul natuke räämas ilmega Ludza hakkab mõjuma kosutavalt, kui linnas ringi jalutada. Väikeste majade ja õuedega ääristatud pikad tänavad, kus aeg-ajalt saab soovi korral läbi tagaõuede põigata, pakuvad igati ehedaid elamusi.

Kollane piimaauto

Lätis ringi sõites hakkab silma selliseidki asju, mis veel mõned aastad tagasi Eestist sinnapoole liikudes üsna märkamatuks oleks jäänud. Üks selline nähtus on piimapukid, mida meil vaid hea õnne korral kuskilt viltuvajunutena leida võib.

Lõunanaabrite juures täidavad nad aga jätkuvalt oma ülesandeid. Latgale kurvilistel külateedel on pea iga talu teeotsa juures piimapukk ja eemal heina söövad üksikud lehmad kuuluvad paljude majapidamiste juurde.

Varahommikul mootorimürina saatel pukist pukini, mäenõlvadest üles ja alla rühkiv kollase tsisterni ja sinise kabiiniga GAZ veoautogi ei kuulu Eestis enam tavalise vaatepildi juurde.

Meie auto

Sõitsime AS Salome Auto rendiauto Peugeot Partner Tepeega. Ruumikas sõiduk mahutas lahedalt ära kaks täiskasvanut ja last koos turvatoolidega. Pakiruumist piisab ka pikemaks reisiks, seda enam paariks päevaks kaasa võetud asjade ja mugavaks ööbimiseks kaasa võetud tekkide, patjade ja telgi tarvis.

Tavalisest sõiduautost kõrgem auto püsis hästi ka kurvilistel rööpasse sõidetud kruusateedel. Ka mitmel pool kohatud künklikel asfaltteedel, mida jäigema vedrustusega linnaautol võib üsna suur piin läbida olla, kulges sõit üsna sujuvalt.

Keskmine bensiinikulu oli 1,6-liitrise mootoriga autol kogu sõidu peale 7,2 liitrit sajale kilomeetrile. Autoga harjumine käis ruttu, pikalt kasutusjuhendis tuhnida vaja polnud.