Karate-do shotokai – algupärane lähenemine rõhub isiklikule arengule
Mitmekülgse arengu saavutamiseks tuleb võistlemisest loobuda

Sensei Mitsusuke Harada (keskel) jagas laagris näpunäited, kuidas harjutusi veelgi täpsemalt sooritada. Nagu ta Valgamaalasele ütles, on talle üllatus, et nii paljud inimesed tema ideed omaks võtavad.

FOTO: Eleri Lõhmus/Valgamaalane

Karate on ilmselt igale spordisõbrale tuttav mõiste. Küll aga jääb esmapilgul võõramaks karate-do shotokai, mida võib defineerida kui algupärast lähenemist karatele, kus võitlemisest ja võistlemisest tähtsam on harrastaja vaimne ja füüsiline areng.

Priit Jaagant (keskel) rõhutas, et treeninguil harjutatakse koos ning eesmärk on iseennast arendada. Ta ütles veel, et karates saab kõiki harjutusi alati paremini sooritada.

FOTO: Eleri Lõhmus/Valgamaalane

Pühajärve põhikoolis toimunud laagris oli osalejaid nii meilt kui mujalt. Laagri ja karatetreeningute üks põhimõtteid on muu hulgas, et treeningu käigus vahetatakse pidevalt partnereid, sest hakkama peab saama ükskõik kui tugeva partneriga.

FOTO: Eleri Lõhmus/Valgamaalane

Pühajärve põhikooli saalis toimunud laagri muutis karate harrastajatele eriliseks sensei Mitsusuke Harada kohalviibimine. Kolm aastat tagasi Otepääl karateklubi asutanud Priit Jaagant ütles, et esmakordselt käis sensei (jaapani keeles õpetaja) Eestis 2002. aastal. Nüüdseks on karate-do shotokai harrastajate õpetaja käinud Eestis juba üle kümne aasta, esimestel aastatel suisa mitu korda aastas.

Siinkohal olgu mainitud, et kuigi karatestiile on mitu, peame edaspidi mõiste «karate» all enamasti siiski silmas karate-do shotokaid.

Sensei sõnutsi olid tänavu sügisel Pühajärvel läbi viidud treeningud väga head. «Veetsin siin väga meeldivalt aega.» Tema arvates on üsna üllatav, et nii paljud inimesed väljaspool Jaapanit on enda jaoks karate avastanud. «Ma ei oleks osanud oodatagi, et nii paljud inimesed minu ideed omaks võtavad.»

Sensei hinnangul läheb Eesti karatekadel väga hästi. Priit Jaagant tõi välja, et siinmail on kolm klubi, kus aktiivselt harjutab umbes 50 inimest. «Keskmine klubi suurus on 15–20 inimest ja Tallinna klubi on Eestis kõige suurem. Rühmades üle maailma, mis tavaliselt koos käivad, ongi 15–20 inimest.»

Kuidas kontrollida keha ja lihaseid?

Harada rääkis, et tema peamine idee karate puhul on see, kuidas kontrollida oma keha ja lihaseid. Rünnak ja kaitse on küll tema sõnul ka osa karatest, ent tähtsam on siiski lihaste kontrollimine.

«Oluline osa on ka vaimsel tööl. Inimene peab suutma panna oma lihased tööle täpselt nii, nagu tahab,» selgitas sensei. Tema õpetuse järgi pole karate võitlemiseks, vaid enese arendamiseks.

Karates on oluline osa ka inimestevahelisel suhtlemisel ja mitte ainult sõnalisel, vaid üksteise tunnetamisel. «Tavaliselt me ei tunne ju teist inimest eriti hästi, veel vähem oskame teineteist tunnetada läbi keha. Teise inimese tunnetamise õppimine on minu arvates väga huvitav ja see on ka üks põhjustest, miks karated õppida.»

Muidugi, üks võimalus karated õppida on valida võitlemise ja võistlemise tee. «Aga mina õpetan oma keha arendamist ning üksteisega suhtlemist läbi tunnetamise.»

Karate-do shotokai tähendabki ainult harjutamist, ent mitte võistlemist. «Ma ei ole pooldanud võistlemist sellepärast, et see ei arenda inimest nii mitmekülgselt. Olles võistlemisest vaba, saavutab inimene ka füüsilise arengu. Tähtsaim on harjutamine.»

Sensei selgitas, et võisteldes saab ühel hetkel inimesest meister, aga seejärel pole enam kuhugi edasi areneda – nõnda tekib tahtmine harjutamisest loobuda.

Võistlemisel oma koht

39 aastat sensei käe all karate-do shotokaiga tegelenud Marie Kellett, kes oli sensei kõrval teine laagri juhendaja, sõnas, et tema hinnangul on võistlustel ja võistlemisel oma koht, kui inimesed seda teha otsustavad.

«Võistlemisel on probleem, et kui näiteks poksis on lihtne öelda, kes võitis või kaotas, siis karates pole alati selge, kes oli parem.»

Kellett selgitas, et karate puhul võib mõni tegevus paista füüsiliselt väga jõuline, kuid tegelikult ei pruugi see olla efektiivne. «Karates võistlevad ainult 20 protsenti harrastajatest, ülejäänud 80 protsenti aga pole sellest väga huvitatud. Seda seepärast, et nad ei saa arendada oma oskuseid, kui peamine eesmärk on lihtsalt punkti või medali võitmine,» selgitas Kellett.

Kellett naljatles, et tema harjutab karated sellepärast, et olla parem kui sensei. «Kui alustasin, harjutasin enesekaitse õppimiseks, hiljem pole see enam väga oluline olnud.»

Ta rääkis, et on proovinud mitut stiili, kuid karate-do shotokai sümpatiseerib talle, kuna siin ei mängi inimese füüsis suurt rolli. «Pole oluline, kas oled suur või väike, mees või naine – kõik on võrdsed.»

Nagu sensei ütles, on olulisim saavutada oma keha ja lihaste üle kontroll. Kui selleni on jõutud, pole enam oluline, kas vastas on suur või väike inimene. «Mind on alati paelunud, et väike inimene võib ükskõik kellele vastu astuda,» lisas Kellett.

Ta tõi välja, et teiste karate­stiilide puhul eristatakse inimesi ka kaalukategooriate järgi. «Näiteks raskekaalus on kõik suured.»

Mida pidada enesekaitseks?

Ent kui Kellett alustas karatega enesekaitse õppimiseks, kas tal on ka ette tulnud olukordi, kus on oma oskuseid enese kaitsmiseks kasutanud?

«Oleneb sellest, mida enesekaitseks pidada. On see rünnakuhetk? Mõnikord on siis juba liiga hilja. Minule on enesekaitse see, et ma püüan saabuvat rünnakut tunnetada ja vältida.»

Siiski tõi ta välja, et ühe korra on ta kogenud füüsilist rünnakut, kus vastasel oli relvaks nuga. Teise kogemusena mainis ta, et on märganud ohtlikku olukorda ning seda vältinud. «Vaat see on tõeline enesekaitse. Mitte see, kui olen nurka aetud ning sunnitud oma oskusi testima.»

Sensei Harada ja Kellett rääkisid, et treeningu üks eesmärke on õpetada teisi inimesi jälgima, tunnetama ja tajuma. Harjutades paraneb ka ümbruse tajumine.

Priit Jaagant selgitas, et algaja karatekaga koos harjutades on treeningul tehtavad liigutused hästi suured ja nähtavad. «Seda selleks, et lihase mällu tekiksid õiged liigutused, mis treenivad keha, lihaseid ja koordinatsiooni.»

Edasijõudnute treening on rohkem sisemine ning see ei pruugigi välja paista. «Harjutame lihaste kontrolli.» Mida kõrgemal tasemel treenitakse, seda kiiremaks, täpsemaks ja nüansirohkemaks harjutused muutuvad.

Pühajärvel alustas karateklubi tööd, kui Jaagant sinna kanti elama kolis. «Mul ei olnud kellegagi koos harjutada, aga üksi ei saa ju. Panin lehte kuulutuse ja rentisin saali.»

Jaagant oli enda sõnul mõelnud, et kui kuus inimest kokku tuleb, saab vähemasti saali rendi ära maksta. «Siin ei olnud varem ühtegi võitluskunstiklubi, seepärast oli huvilisi üsna palju,» lisas Jaagant.

Alati palju õppida

Tema sõnul on karates alati palju õppida. «Pidevalt on tunne, et kuidas saab olla, et mõni lihtne asi ei tule välja. Kuidas saab olla, et ei saa aru, millal partner ründab? Kuidas saab olla, et ei saa õigel ajal eest ära mindud? Kuidas saab olla, et ennast ei suuda kontrollida?»

Jaagant rääkis, et treeninguil vahetatakse pidevalt partnereid ning kõigiga tuleb hakkama saada. «Momentaalselt tuleb partnerist aru saada, millal ta ründab ja kui kiiresti. Seda peab tunnetama, sest kui reageerid sellele, mida näed, on juba hilja.»

Jaagant rõhutas, et karates saab alati varem ja paremini. «Me treenime iseenda keha, mitte ei treeni kellegi teise jaoks.»

Sensei Mitsusuke Harada

Sensei Mitsusuke Harada sündis 1928. aastal. Karate­õpinguid alustas 1943. aastal Tokyos, kuulsas Shotokani dojos (dojo – treeninguruum), kus teda õpetasid legendaarsed meistrid Motonobu Hironishi, Wado Uemura ja Yoshiaki Hayashi.

Harada on üks veel elavatest õpetajatest, kes treeninud ka Yoshitaka Funakoshi käe all. Pärast Shotokani dojo purunemist sõja käigus harjutas Harada Gichin Funakoshi isikliku õpilasena.

Waseda ülikooli astumise järel jätkas ta Funakoshi juures treenimist ning sai õpetust ka sellistelt suurtelt karate õpetajatelt nagu Hiroshi Noguchi, Toshio Kamata ja Tadao Okuyama. Enne kui Harada sai Shigeru Egami isiklikuks õpilaseks, treenis ta koos lähedase sõbra Tsutomu Oshimaga. Selline õpetajatering on erakordne ja ainulaadne.

1955. aastal viis sensei Harada karate Brasiiliasse. Aastal 1963 reisis ta Euroopasse, õpetas Prantsusmaal ja Belgias ning oli esimene jaapanlasest karateinstruktor, kes asus alaliselt Suurbritanniasse elama.

Praegu on Mitsusuke Harada karate-do shotokai organisatsiooni peaõpetaja ning õpetab karated Suur­britannias, Euroopas, Skandinaavias ja Põhja-Ameerikas. Sensei praktiseerib karate-dod jätkuvalt ka praeguses vanuses.

Allikas: Eesti karate-do shotokai kodulehekülg

Karate-do shotokai – mis see on?

Karate on pärit Jaapanist, selle juured asuvad Okinawal, mis on Jaapani üks lõunapoolsemaid saari ja asub Ryukyu saarestikus. Okinawalt Jaapanisse ja Jaapanist omakorda maailma tõid karate kui võitluskunsti sensei Gichin Funakoshi (1868–1957) ja tema õpilased 20. sajandi esimesel poolel.

Sajandi algul ja keskpaiku jagunes karate õpetamine väga paljude organisatsioonide vahel. Seega on karate väga levinud, kuid eri organisatsioonides mõistetakse selle nime all sageli küllaltki erinevaid asju.

Siiski on karate-do shotokai enamiku teiste karateks nimetatud võitlusviiside ema. Seda eelkõige seetõttu, et enamik oma kooli loonud meistritest õppisid Gichin Funakoshiga koos või tema käe all karated ning hiljem lõid oma organisatsioonid.

Sensei Harada on öelnud, et ühe tehnika õppimiseks ja harjutamiseks on piiramatu hulk meetodeid, iga harjutaja jaoks leidub viis, mis viib ta tehnika mõistmisele ja seejärel valdamisele. Kuna meetodeid on lõpmata palju, pole neid kõiki võimalik siinkohal kirjeldada. Sellest poleks ju ka mingit kasu, kui kirjeldada, milline on näiteks kaaluta oleku tunne – peab ise kogema. Ka karated peab kogema oma kehaga.

Allikas: Eesti karate-do shotokai kodulehekülg

Tagasi üles