Oli tuuline ja jahe. Päike joonistas varje – küllap meelega – veelgi pikematena kui pärastlõunale kohane. Kuid me ei leppinud selle tõsiasja nagu ka lühikese kalendrisuve koomaletõmbamisega. Meid toitis teadmine, et jaanipäevaaeg on aastatuhandeid suve paratamatust ja jõudu kinnitanud. Ja et elu on läinud, kõigele vaatamata edasi ja mööda.
Et olin Müürivahe tänaval, nägin pikkade varjude kulgemist ka siin. Kõik maine on ju liikumises. Üks aga ei läinud. Varjust eraldus hea sõber – kirjanik, diplomaat ja viiendat põlve tallinlane Jaak Jõerüüt.
Ta ütles: "Juba pikemat aega on mind vallanud süvenev äratundmine, et Tallinnal on kõik eeldused muutuda inetuks linnaks." Linn oli tal veres, oma hinge sisse nägi ta ise kõige paremini.
Ma ei võtnud seda isiklikult, ehkki olen arhitekt. Küsisin: "Kas vastab tõele, et meil kõigil on eeldused halvemaks muutumiseks, ebaõnnestumiseks, nurjumiseks? Kas me seetõttu ebaõnnestume?"
Ise ma seda ei usu. Kuni valikuid teeme meie, ei ole põhjust, miks peaksime neid tegema enda vastu, kiuste, hoolimatult, halba heale või inetut ilusale eelistades. Teisalt ei hooli me sageli ilmselgetest tõsiasjadest, muutuste märkidest, mis meid allakäigust hoiatavad ja mida tundliku meelega Jaak märkas.
Ent kuidas on lood Tallinnaga? Kas eeldused muutuda inetuks tulenevad linnast enesest, tüdimusest, millega ligi tuhandeaastane ajalugu linna koormab? Või inimesest, minust-sinust, arhitektidest ja tellijatest, kelle isiklik väljavaade nurjuda nõuab oma osa ka linnalt?
Pean tunnistama, et Jaak Jõerüüdi valuline ettevaade Tallinnale kui inetule linnale kõlas hoiatusena. Ent siiski usun ma asjusse, mida ei saa ega pea tõestama ja mis loovad eelduse, et võime tunda end turvaliselt. Pean silmas müüte, millest ühe kohaselt uputab Ülemiste linna, kui see valmib.
Kuid vaevalt nii juhtub. Koolitarkusest tean, et Tallinn ei saa kunagi valmis. Enda tarkusest aiman juurde, et linn ei muutu kunagi sedavõrd inetuks, et inetum ei saaks olla.
Täpselt nii nagu linn ei saa loobuda tõsiseltvõetavusest, on ka meil võimalus õnnestumisteks, lootus mitte muutuda naeruväärseks.
Loodan, et otsustamisõigus ja vastutus asjade hea käekäigu eest on veel meie – linnakodanike – kätes.