Ühe araabia legendi järgi hakkas mürt maa peal kasvama sellest oksakesest, mille Aadam oli paradiisist pagendamise ajal kaasa võtnud. Seepärast sümboliseeris mürt vanal ajal lootust – paradiisliku õnne meenutust.

Egiptuses kohtab selle taime kujutist vaaraode aegsetel mälestusmärkidel. Veel suurema au sees oli taim vanade juutide juures, kes pidasid seda maailma embleemiks. Mürdipõõsas ilmutas end ka Sakarja koos ingliga, kui kuulutas Iisraeli riigi taassündi.

Mürdioksi kasutati religioossete tseremooniate ajal. Teine juudi komme – ehtida pruute mürdipärjaga – on säilinud tänini.

Ühe loo järgi sai Aphrodite mürdipärja pähe kuulsas vaidluses ilu üle.

Ühel pulmapeol, kus riiujumalanna Eris kutsumata oli jäetud, viskas solvunud jumalanna piduliste hulka kuldse õuna, millele oli kirjutatud "Kõige ilusamale". Muidugi tahtsid kõik jumalannad õuna endale saada. Otsuse pidi langetama prints Paris, keda peeti asjatundjaks ilu alal. Kaalunud kõiki argumente, kuulutas ta võitjaks Aphrodite.

Meenutuseks sellest sündmusest tegi Aphrodite mürdist oma lemmiktaime.

Mürt oli tähtis ka kreeklaste ühiskondlikus ja koduses elus. Ateena ametnikud kandsid mürdipärga võimu märgina. Mürdiokstega ehiti pruutpaari ja pulmakoda.

Vanadelt kreeklastelt kandus mürdikultuuri vanadele roomlastele. Erato, erootilise poeesia muusa, kandis mürdipärga, samuti pulmajumal Hymenoios, keda kujutati alati kauni noormehena, tõrvik käes. Seevastu naiste kaitsejumalanna Bona Dea altarile oli keelatud mürti panna, sest roomlaste arvates meenutas see taim meelelisi naudinguid, mille esindajaiks olid Amor ja Venus.

Oletati, et mürdil on erutavaid omadusi. Tavaelus oli aga mürt just tänu sellele hinnatud. Mürdipärg pruudi peas sümboliseeris puhtust ja neitsilikkust. Usuti, et kui mürdipärja paneb pähe pruut, kes pole süütu, kukub see tal altari ees peast.