Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2455741t1h9569.jpg)
Streliitsia
Streliitsia ehk paradiisilinnulille eriskummalised õied õigustavad oma rahvapärast nime igati.
Nad on nagu suured terava noka ja värvilise tutiga metsalinnud, valmis vähimagi ohu korral lendu tõusma ja minema liuglema. Need huvitavad taimed on pärit Lõuna-Aafrikast. Botaanilise nime sai perekond Charlotte Sophia, kuningas George III naise auks, kes oli pärit Saksamaalt Mecklenburg-Strelitzi hertsogkonnast.
Kõige tuntum on kuninglik streliitsia. Sinakas hallikasroheliste läikivate mõlataoliste lehtedega kuninglik streliitsia moodustab tiheda kuni 1,5 meetri kõrguse puhmiku, mille kohal kõrguvad siniste ja oranþikaskollaste õielehtedega "linnupead".
Meie kliimas võib neid potitaimena suveks õue viia, kasvukoht peab olema valge, kuid otsese päikese eest kaitstud.
Kuuking
Kuukingade täiuslik ilu ei jäta meist kedagi ükskõikseks.
Taime teaduslik nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast “ööliblikas”. Kui õied õrnas öötuules õitsevad, tundubki see täpselt nii.
Looduses kasvavad kuukingad kõrgel puude võras. Nende algkodu on Põhja-Austraalia, Kagu-Aasia ja isegi Himaalaja metsades. Kuigi kuukingad kasvavad puudel, ei ole nad parasiidid.
Vihmamets kaitseb neid päikese eest ja troopilised vihmad kastavad. Taimede pikk ja harunenud juurestik suudab õhust niiskust imeda.
Kuuking on populaarne toataim. Edukas orhideekasvatus on loonud sordid, mis jõuavad õitsemisikka palju varem.
Taimed on väga pikaealised ja tänapäeva keskküttega kodudes on neid kerge kasvatada, eeldusel, et neid udutatakse iga päev, imiteerimaks vihmametsa tingimusi. Nad õigustavad end igati vastupidava ja pikaealise toataimena, võivad õitseda peaaegu aasta ringi.