Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2455917t1h257d.jpg)
Siniste õite ja väikeste läikivroheliste lehtedega igihali kasvab Lõuna-Euroopas.
Tõenäoliselt ei leidu maailmas teist nii tagasihoidlikku taime, mis oleks olnud teatud perioodil nii kuulus.
Igihali oli kuulsa prantsuse kirjaniku Rousseau lemmiklill. Igihali meenutas talle lisaks kõigele õnnelikke noorusaastaid ja kaotatud õnne. Igihalja on alati armastanud ka saksa rahvas – ta oli neil isegi meelespea võistleja – on ju mõlemad ilusad sinised lilled kevadekuulutajad.
Kuna igihalja nahkjad lehed pidasid vastu ka talvekülmale, toodi taim metsast aeda, siit aga jõudis kalmistule lähedaste haudadele, kustumatute mälestuste ja igavesti haljendava armastuse märgiks. Inimesed on juba ammustest aegadest omistanud sellele taimele võlujõude.
Austerlastel oli tava, et kui neiu viskab matteusepäeva öösel vette igihaljapärja ja selle siis kinniseotud silmadega välja võtab, saab sellest tema pruudipärg.
Usuti, et aeda istutatud igihali toob õnne, kimbus tähendab õnne ja armastust. Austati selle taime imepärast elujõudu. Kimbu kõik lilled võivad olla närtsinud, kuid igihali on endiselt värske. Kui nad maha istutada, juurduvad kergesti ja muutuvad lopsakaks taimeks. Sellest ka saksakeelne nimi – Immergrein (alati roheline), millest meie keeles on saanud igihali.
Keskajal oli igihaljal kummaline roll – kohtus otsustati tema lehekeste abil, kas süüdistatav on saatanaga mestis või mitte. Leht visati pannile tulise rasva sisse. Jäi see paigale, oli süüdistus alusetu, hüppas aga pannilt üles, tähendas see, et kohtualune oli müünud hinge kuradile.
Igihalja on peetud ka kadeduse sümboliks. Sellest pajatab ka legend. Igihali oli kade kannikesele, keda kõik imetlesid ka lõhna pärast. Igihali kauples Floralt ilusamaid, suuremaid ja kauem õitsevaid õisi ja ka paremat lõhna. Esimesed soovid Flora täitis, kuid lõhna kinkimine polnud tema võimuses.
Veel palus ta endale nime, et ta poleks nagu hulgus. Flora andis talle nimeks Pervinca – las see nimi olla su kadeda loomu väljendaja.
Istutatud igihali kasvab väga hästi ka meie aedades.