/nginx/o/2013/10/04/2456015t1h4d9c.jpg)
Nimi “magun” on vana, selle algupäraks näib olevat venekeelne mak, moon on tulnud saksakeelsest nimest Mohn. Kuigi magun on tõepoolest kaunis taim, on rahvapärimustes rohkem juttu temast kui uinutist. Varasematel aegadel ei tuntud taime kahjulikke omadusi, vaid nähti temas Jumala poolt saadetud heategevat vahendit.
Oli esimene kevad pärast seda, kui Jumal oli loonud maailma. Kõikjal valitses üksmeel ja rõõm, ainult üks ei jaganud üldist rõõmu – see oli öö.
Kõigil oli kaaslane ja sõber, ainult temal mitte. Lilled püüdsid teda lohutada ja otsustasid lõhnata ainult öösiti. Jumal halastas ööle ja lõi talle seltsilise une. Öö embas vaimustunult oma uut sõpra, talle algas uus elu, teda tervitati rõõmuga tervistava une pärast. Öö ja une lastest – unenägudest ja unelmatest said oodatud külalised. Kord, kui uni ei suutnud oma heade unedega kurje mõtteid magajast eemale peletada, vihastas ta ja surus oma võlukepi sügavale mulda. Kõike seda näinud öö äratas mitte milleski süüdi oleva nõiakepi ellu. Ja uinutamise võime säilitanud kepp muutus taimeks – magunaks.
Magunate uinutava toimega olid tuttavad juba vanad kreeklased ja roomlased. Usuti, et magun tekkis Aphrodite pisaratest, mis ta valas, saades teada oma kalli Adonise hukkumisest. Magunat peeti unejumal Hypnose ja selle kaksikvenna, surmajumal Thanatose lohutamatuks atribuudiks. Unejumalat kujutati langetatud tiibadega inglina, kes hoiab käes moonikupraid.
Ka ööjumalannat kujutati ümbritsetuna moonivanikutega. Kes avastas esimesena maguna narkootilise toime, selle kohta puuduvad andmed. On aga teada, et magunast valmistatud uinutav arstirohi oli olemas juba vanadel egiptlastel.
Magunatel on lühike, kuid silmapaistev õitseaeg, neid erksaid taimi ei ole võimalik mitte märgata. Nad on ka head lõikelilled, kui värskelt lõigatud varred korraks keeva vette pista.
Maa-aedades kasvatati magunaid just raviomaduste pärast. Söödavaid seemneid kasutatakse siiani kondiitritoodetes.