Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2456167t1h5850.jpg)
Kui keegi teist tõsiselt süüdistab, öeldakse talle, et sa oled justkui prokurör. Päris prokurör jätab oma karmuse kohtusaali ja on tavaelus pea nagu me kõik – üksnes ehk analüüsivama pilguga.
Küllike Taits on kogu oma töise elu prokuratuuris ametis olnud, algul uurijana, seejärel prokurörina ning pärast maakonnaprokuratuuride liitmist sai temast Lõuna ringkonnaprokuratuuri Viljandi osakonna vanemprokurör. Talle alluvad ka Valga prokurörid Valdo Gerassimov, Toomas Liiva, Anu Vilt ja Milvi Väin.
Sünkroonis politseireformiga on märtsist Eestis neli ringkonnaprokuratuuri ja prokuröride õlgadele langes hulk uusi tööülesandeid – 1. juulist kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt juhib prokurör kohtueelset uurimist ning vastutab selle tulemuslikkuse eest.
Juba varem, lihtmenetluse rakendamisega, kus kohtualune ja prokurör sisuliselt karistuses kokku lepivad, tekkis prokuröril võimalus olla tegelik otsustaja kriminaalasjas.
"Kogemustega prokurör leiab seadusega antud variantide hulgast kriminaalasja lõpule viimiseks parima. Selle ümber, kas maksab minna läbirääkimistele kurjategijaga ning kas juhtudel, kui kohus sisuliselt vaid kinnitab sõlmitud kokkuleppe, saab rääkida õigusemõistmisest, on peetud tuliseid vaidlusi," meenutas Küllike Taits.
Kui 1996. aastal lisandus seadusse lihtmenetluse punkt, hakati Valgas seda kohe aktiivselt kasutama, kuigi mõnes muus maakonnas ei võetud uut võimalust kuidagi omaks.
"Tänu lihtmenetluse kohaldamisele suutsime kriminaalasjade jäägi kohtus sisuliselt likvideerida; kohtuotsuseni jõutakse ruttu, teinekord lausa paari-kolme päevaga, hoides kokku nii kallist aega kui riigi raha," rääkis Taits.
Vajadusel osaleb prokurör uurimistoimingute läbiviimisel ja teostab neid – kuulab üle kahtlustatava, tõsisemate kuritegude puhul läheb ka sündmuskohale.
Valgalane Küllike Taits peab praegu Mulgimaal rohkem olema kui Valgas, siinmail on kogenud prokurörid ja töö jookseb ise. Ta loodab, et Viljandiga lähevad ka asjad paika.
"Tunniga Viljandisse ära ei sõida – talvel eriti. Ajaliselt tuleb nii üks päev nädalas tööaega juurde, aga õnneks on lapsed suured ja koduseid hooli vähem," ütles vanemprokurör.
Loominguline töö
Muudatuste tuules kulub kunagine uurimistöö kogemus marjaks ära. "Juurdluse edukusele pannakse alus sündmuskohal. Sündmuspaik on nii-öelda näinud ning tundnud, mis juhtus ja enamasti on sinna maha jäänud palju teavet. Tuleb osata vaid seda näha ja koguda," lausus Küllike Taits. Amet nõuab loomingulist ja samas loogilist mõtlemist, oskust ühtaegu näha ja ette kujutada.
"Kunagi Valgas nägi tunnistaja õuest, et tapja peksis oma kodus naist. Kurjategija kodu vaatlusel, mil me nägijast veel ei teadnud, jäi mul akende seisund fikseerimata. Süüdlane seadis aga väited kahtluse alla just sellest tulenevalt – kuidas võidi teda silmata, kui aknad olid jääs," hindab Taits õpetlikku uurijakogemust.
Kuna oli piisavalt muid tõendeid, seesugune õlekõrrest haaramine kohtumõistmist ei mõjutanud.
"Aastate eest leiti Valga lähedal metsatukast naise surnukeha. Oli hilissügisene tormine, pime ja porine aeg. Laip lebas suurest teest kaugel, metsast läbi viiva raja ääres. Nähtavad välised haavad surnul puudusid ja kuigi osa riideid oli maha aetud, on alajahtumiste puhul selline käitumine tavaline.
Üksnes kehal olnud paar väikest kuuseoksa käivitasid häirekella – läheduses kasvavalt kuuselt need ei pärinenud, keegi oli oksad eemalt murdnud ja laiba peale visanud," alustab Küllike Taits järgmist lugu.
Metsateekese ääres vedeles igasugust prahti ja jäätmeid – polnud lihtne hinnata, mis on sündmusega seotud, mis mitte. Ligi viiskümmend meetrit surnukehast eespool teel lebanud katkise õllepudeli korjas uurija igaks juhuks üles.
Pudelikaelale kleebitud sildi tagaküljel olnud tehasetempli järgi tehti kindlaks, et õlu müüdi Antsla linnas Hauka poest samal päeval, mil naist viimati elusana nähti.
Lähedalt avastati ka üks bussipilet. Seegi tundus esmapilgul kasutu, sest tegemist oli tollal lühikestel liinidel kasutatud rebitavate piletitega, kus polnud mingit kirjet marsruudi kohta.
Ometi tuli välja, et bussijuhid fikseerisid teatud perioodide tagant oma sõidupäevikus müüdud piletite numbreid. Selgus, et pilet oli ostetud Antsla linnast selsamal õhtupoolikul ja samale bussile, millega naine oma töökohast Kuldres Sarapuu peatusse sõitis.
Esmapilgul tähtsusetud pisiasjad viisid kurjategijani, kes mõisteti süüdi tapmise, vägistamise ja röövimise eest.
Kõrgeim karistusmäär
Teod on jõhkrad ja mõte läheb iseenesest surmanuhtlusele. "Nii ja naa – kui jubedaid kuritegusid uurida, näha väga lähedalt tagajärgi ja omaste kannatusi ning samal ajal mõrtsukad vangis nõuavad inimõigustele viidates endale seda, teist ja kolmandat tegelikult nendesamade omaste arvelt -- siis tundub küll, et surmanuhtluse kaotamine pole õige," arutles Küllike Taits.
"Teisalt, mul on elu jooksul olnud üks surmaotsusega lõppenud kohtuasi, mida ma kohtus ka kuulamas käisin. Sellest jäi väga halb ja vääritine tunne – targad inimesed kogunevad kokku, arutavad rahulikult asja, otsustavad, et selle isiku tapame ära, ja lähevad seejärel oma igapäevatoimetusi edasi tegema.
Lisaks eksimisvõimalus, mis on tõeliselt õõvastav. Ameerikalik poolte võistlemisel ja vandemeeste emotsioonidel põhinev kohtumenetlus tekitab kõhklusi ja kartusi. Ülim peaks ikkagi olema tõe tuvastamise kohustus, mis iga hinna eest võistlemise käigus võib hoopis ähmastuda. Elu ja surma üle otsustamise õigus on väga raske küsimus, arusaam meie kohast siin maa peal," rääkis vanemprokurör.