Maikellukese õrnad valged õied on lihtsa ja puhta ilu sümboliks. Nime on taim saanud ladina sõnast convallis – org, inglise keeles ongi tema nimi oruliilia.
Maikelluke – armastuse ja õnne lill
Vanade germaanlaste juures oli maikelluke pühendatud Ostarale, keda peeti kiirgavate koidikute ning tõusva päikese jumalannaks, kevade ettekuulutajaks. Tema auks süüdati lihavõtte ajal lõkkeid ja korraldati pidustusi, kus neiud ja noormehed kaunistasid end maikellukestega – armastuse ja õnne lilledega.
Kaua püsis uskumus, et kuuvalgetel öödel, kui kogu maa on sügavas unes, ilmutab hõbedaselt helkivate maikellukestega kaunistatud Taeva valitsejanna end mõnikord neile surelikele, kellele soovib ennustada ootamatut suurt rõõmu.
Pariisis nimetati 1. maid maikellukeste päevaks. Inimesed liikusid sellel päeval, maikellukesed rinnas.
Pärast õitsemist hakkavad maikellukesele kasvama ümmargused marjad, mis hiljem värvuvad punaseks. Nende kohta vestab vana saksa pärimus, et need pole marjad, vaid kuumad pisarad, millega maikelluke nutab taga lõppenud kevadet, mida ta oli palavalt armastanud.
Kristlik legend pajatab, et maikelluke on tekkinud Jumalaema palavatest pisaratest, mis ta valas, seistes ristilöödud Poja ees.
Suured pisarad kukkusid maha, neist kasvasid puhasvalged maikellukese õied, mis pärast õitsemist muutusid veretilku meenutavateks viljadeks. Keskajal kaunistati nende õrnade õitega kogu Euroopas Neitsi Maarjale pühendatud kabeleid ja tema kujusid.
Maikellukesel on palju nimesid: mailiilia, haldjakellukas, neitsipisarad, piibeleht, jaanikelluke ...
Maikellukesel on olnud kindel koht rahvameditsiinis. Õite vesi- või bränditõmmist kasutati minestuse, hüsteeria ja peavalu raviks, lehti pandi haavadele ja kriimustustele. Taime kasutatakse meditsiinis praegugi südameravimina.
Maikelluke on aga väga mürgine ja seetõttu ei tohiks teda ise koduse ravimina kasutada. Palju kasutatakse piibelehte ka parfümeerias. Aias on maikelluke kaunis ja eriti imeline on tema lõhn.