Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2456243t1h4dd4.jpg)
Taimele andsid nime esimesed Lõuna-Ameerikasse jõudnud Hispaania misjonärid, kes nägid kummalise ehitusega õites Kristuse kannatuse sümbolit.
Õie osi seletati järgmiselt: kümme õielehte – ristilöömise juures viibinud 10 apostlit; viis tolmukapead – haavad; kolm emakat – naelad (mõne versiooni järgi Kristus ja kaks varast, kes löödi risti koos temaga); lisakroon – okaskroon; kolm kõrglehte õie alusel – Püha Kolmainsus; köitraod – köied ja piitsad Kristuse piinajate käes.
Umbes 500 kannatuslille liigist kasvab valdav osa troopilises ja lähistroopilises Ameerikas, mõned ka troopilises Austraalias ja Vaikse ookeani saartel. Nende hulgas on liaane, madalaid lehtpuid ja rohttaimi. Aianduslikku huvi on pakkunud eelkõige liaanid.
Euroopasse toodi mitmed kannatuslilled juba 17. sajandil. Eriti populaarseks sai kergesti kasvatatav sinine kannatuslill, milles on aretatud ka valgeõielisi sorte. Taim on Victoria-aegsete aedade suursoosik ja on Inglismaal peaaegu talvekindel.
Mitmete liikide magushapud lõhnavad viljad (granadillid) on söödavad ja armastatud kogu maailmas.
Purpurkannatuslille kasvatatakse istandustes töönduslikuks otstarbeks. Selle mahl on maitsev ja viljaliha kasutatakse keediste ja konservide valmistamisel.
Suureviljalise kannatuslille melonisuuruseid vilju kasutatakse köögiviljadena.
Kannatuslilli kasvatatakse liblikafarmides, sest need on toidutaimeks mitmete imeilusate troopiliste liblikate röövikutele.
Külmade talvedega aladel on mitmed kannatuslilleliigid populaarsed kasvuhoone-, talveaia- ja toataimed. Erandjuhtudel võivad nad isegi viljuda.