81aastane Herbert Pikk elab Tsirguliinas. Ta on raudteel töötanud 54 aastat üks kuu ja üheksa päeva. Töötamise raudteel lõpetas, kui oli 75 aastat vana.
Mehe armastus raudtee vastu püsib edasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Herbert Pikk on alati olnud džentelmen, kuid seekord on ta närviline ja lõual noor habe. Kui saab teada, et vaja on ka pilti teha, hakkab ta mõtlema, mismoodi saaks habeme maha. Hall see küll on, kuid sellise orasega ei saa ometi pildile jääda.
“Oot-oot, ennist sulatasin vaha, mul peaks pliidil veel vesi soe olema,” tuleb tal äkki meelde. Vesi ongi soe ja ta otsib välja vanad habemeajamisriistad. Teeb seebivahtu ja pintseldab näo valgeks. Jõuluvana mis jõuluvana, ainult lühikese habemega.
Vanaaegne žiletiaparaat küll, kuid asja ajab ära. Peeglisse vaadates lausub ta, et lähedale ei näe enam ilma ega tugevate prillidegagi. Lehelugemine on juba raske. Seevastu kaugele näeb küll. Kae – see vajab opereerimist.
“Ma ei tea, kas enam autojuhiluba taotlengi. Sõidan, kuni praegused veel käivad. UAZiga vean puud koju ja teen kõik sõidud ära, kuid nüüd on häda puusa- ja põlveliigestega. Ühel jalal teeb valu ka veel pealegi. Teine laseb elada, kuid käimine muutub üha raskemaks. Olen liigeste vahetamise järjekorras, kuid ei tea, kas nii vanana enam tasub teha,” räägib Herbert Pikk juttu, kui seebivahtu juurde teeb.
Eks need jalgade hädad tulnud mootorratastega sõitmisest, arvab ta ise. Viis mootorratast läbi sõidetud, siis läks Moskvasse maanteemuhku (Zaporožetsit) ostma.
“Ma vist vahetan särgi ka ära ja panen lipsu ette? Pühapäevast saadik ei ole enam elektrit. Patareid ei leidnud üles. Kaks küünlajuppi oli. Tikutule valgel läksin magama. Täna hakkab juba teisipäev õhtusse jõudma. Ei saa teada ka kuskilt, millal parandada jõutakse,” räägib ta.
Kuigi päev on juba pööripäevast tuntavalt pikem, kisub sombuse ilma tõttu hämaraks.
Jaamaülema punase mütsi võtame ka kaasa ja lähme raudteele pilti tegema.
Jaamade kurb saatus
“Sangaste jaamal ei ole enam reisijatele ooteruumigi. Töö on veel kolmel korraldajal ja ühel vanemkorraldajal, jaamaülemat pole ette nähtud. Reisijate vastu ei ole tänapäeval mingit huvi. Perroonid on madalad. Vanal inimesel annab ronida. Valga jaamas tuleb ka vagunist tagurpidi alla tulla, teisiti ei saa maha,” lausub ta.
Korrast ära raudteejaama ja parki ta ei tahagi minna.
“Eesti Raudtee peadirektor Parbo Juchnewitsch on ise öelnud, et kui raudtee direktori toolile istus, oli ta nagu esimese kursuse tudeng esimesel loengul. Sellised olid siis teadmised raudteest. Ta oli olnud vist autobaasi direktor ja Tiit Vähi ta raudteele tõi.
Juchnewitsch karjus – reisirongid segavad kaubarongide liiklust. Ja tehtigi reisirongidele ära. Kui oleks olnud üks riigifirma, siis oleksid sõitnud ka reisirongid kaubarongide kasumi arvelt. Nüüd … ah, ei tahagi ma sõita,” räägib kauaaegne raudteelane.
Pilt tehtud, lähme tagasi tema majja, kus ta leskmehena elab juba peaaegu kümme aastat üksi. Saab hakkama. Naisevõtuplaane pole pähe tulnud.
“Esialgu käis ikka üks ja teine. Kuna mul on mesilased, siis tulid mett ostma need naised, kes polnud kunagi käinud. Nägin plaanid läbi. Poeg on Põltsamaal transpordifirmas, tütar Jõgeval kooliõpetaja, käivad teineteise alla peredega nädalavahetustel minu juures. Olen kuuekordne vanaisa. Keda mul veel vaja on?” lausub ta.
Abikaasa oli velsker-ämmaemand ja alevis hinnatud. Kord, vist paarkümmend aastat tagasi, oli Herbert Pikk kukkunud Valga haiglasse ja temalt küsimata hakati glükoosi tilgutama, kuni mees langes koomasse. Ta põdes suhkrutõbe. Kui küsiti, kuidas ta nii tark on meditsiinis, siis vastas: “Magan ju velskriga ühes voodis.”
Lapsest saadik on ta mesilaste juures askeldanud ja 1937. aastast iseseisvalt mesilasi pidanud, veel nüüdki on tal kakskümmend mesipuud. Kuid mett ise süüa ei saa.
Raudteelase amet tuli ootamatult. Ta oli parajasti Kuiksilla turbarabas masinisti abi, kui kõik mehed kutsuti Saksa sõjaväeteenistusse ja kogunemine oli Keeni koolis.
“Oli 23. märts 1943. Mind suunati Valga jaama veduridepoosse katlakütjaks, kuid midagi aeti segi ja pidin minema Valga jaama pöörmeseadjaks. Olin aasta või paar pöörmeseadja, siis sain rongikoostajaks. Olen nii läbi saanud, et ei ole veel püssist pauku teinud ega tulirelva kätte võtnud,” räägib Herbert Pikk.
Kolmkümmend aastat oli ta Sangaste jaamaülem ja kümme aastat liiklusrevident. Tema tööloleku ajal on neli rongiõnnetust olnud, neis kaks inimest surma saanud. Üks naine oli rongile ette jooksnud ja teine kord üks mees istunud rööpa peal, viinapudel kõrval.
Keegi pidi süüdi olema
Rongiõnnetuse pärast on teda ka liiklusjärelevalve ametist maha võetud ja hiljem temalt andeks palutud. Roobastelt jooksid maha teravilja täis vagunid. Valgas haagiti mahajäävad vagunid lohakalt lahti ja rongi eest ärasõitmisel hakkasid vagunid rongile järele veerema. Seda märkas raudteeületuskoha valvur ja teatas.
Rong peatus, kuid otsasõitnud vagunid jooksid rööbastelt maha. Kedagi pidi karistama. Kuna Herbert Pikk oli pensionär, siis pandi süü liiklusjärelevalvet pidavale mehele. Kui “süüdlane” oli karistuse saanud, kutsuti ta uuesti tööle.
Talle meenub teinegi seik, kui Valgas jooksis tupiktee tammilt viinavagun alla, teine jäi kuidagi üles. Kui Herbert Pikk kohale jõudis, nägi, kuidas mehed ämbritega vagunite juurde käisid. Teele jäänud vagunis oli ka saatur ja tal oli kaasas väike laps. Õnnetus juhtus mehe pärast, kes jättis tupikteel vaguni rataste alla raudteekinga panemata.
“Kui eraelus öeldakse, et eksimine on inimlik, siis seda olla ei tohi, kõik peab käima sama täpselt kui kellavärk,” selline on tema põhimõte olnud.