Rahu, puhtus. Helesinised seinad, viiruk, küünlad, mida läidetakse. Naised laulavad kooris ja preester vastab. Ilusad, tikitud rüüd. Rahulikud, vaiksed inimesed.
Preester juhatab teed oma koguduse liikmetele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuled lastakse ära ja kustutatakse küünlad. Siis pannakse jälle põlema.
Õnnistamine, igaüks suudleb ikooni, preester teeb pintslikesega usklikele risti otsaette.
Lambikesed ikoonide ees, üleval tumesinine "taevas" kuldsete tähekestega.
Sellised on mõned hetked õigeusu jumalateenistuselt.
Kui ma ühe vanema naisterahvaga kõigepealt Valga vene õigeusu kirikus rääkisin ja ütlesin, et tahan preestriga kokku saada, ütles ta, et meil on väga hea batjuðka.
Algus
Puhas eestlane, Valga Vladimiri Jumalaema Ikooni kiriku preester Jacob Metsalu loeb raskusteta venekeelseid teoloogilisi raamatuid, kuid tunnistab, et kui on viletsam tunne, tuleb teenistusel – jumalateenistused on kirikuslaavi keeles – eesti aktsent juurde.
"Sündinud olen Jõhvi linnas ja õppinud aiandusagronoomiks – see on maine amet. Kümme aastat töötasin Viljandimaal agronoomina. 1989. aastal astusin usuteaduste instituuti, olin luteri koguduse liige Viljandis," räägib ta. Õppimise käigus sain mõjutatud – mõistsin, et kirik on reformeeritud ja algkirikust eemaldunud. Tollal läksid paljud katoliku, paljud õigeusku."
Jacob Metsalu valis õigeusu: "Aastal 1990 mind salviti ja olin Viljandi õigeusu kiriku lugeja. 1994. aastal pühitseti mind diakoniks. Diakonina teenisin pea kaks aastat ja seejärel pühitseti mind Kuremäe kloostris preestriks."
Noor preester jõudis oma esimestes kogudustes Luhamaal ja Meeksis teenida kolm-neli kuud, kui sinna jõudsid 1993. aastal tekkinud kirikulõhe tulemid.
Kogudustes otsustati häälteenamusega üle minna Konstantinoopoli võimu alla, aga Jacob Metsalu keeldus sellest ja tuli ära. Valgas oli vaba koht, siin oli preester surnud, kuid enne seda oli ta teiste koguduse juhatuse liikmete nõusolekuta viinud kiriku Konstantinoopoli alla ning kogudus seisis omapäi.
Valga kogudus
Segastel aegadel sai Jacob Metsalu veel kaks korda vanas Valga Issidori kirikus jumalateenistust läbi viia. "Kuigi üle pühapäeva pakuti teenimisvõimalust ka meile, kuid väiksemal altaril, otsustasime, et lahkume," sõnab ta. Õigeusklikud rentisid Oja tänaval pool eramaja, oli isegi mõte see tervenisti ära osta, aga hoone jäi liiga väikeseks.
Nüüdsesse kohta jõudis kogudus 1997. aastal. Algusolukord oli hull: joodikud käisid "klubis" viina joomas, krundile oli "püstitatud" igasuguseid putkasid ja lokkas võsa. Et kõik koristada ja liigsed ehitised lõhkuda, läks paar aastat. Hoone seinad tuli uuesti vooderdada ja panna uued põrandad. Aga inimesed nägid vaeva ja 11. augustil 2001 võis metropoliit Kornelius tsaariaegse raudteelaste klubi pühitseda Valga Vladimiri Jumalaema Ikooni kirikuks.
Teenistuste jaoks esmalt ette valmistatud väikese Issidori kirikukambri ikonostaasi maalis kohalik kunstnik Gennadi Mitrofanov.
Praegu on koguduse raamatus 300 hinge. Liikme staatus on üsna vaba, loetakse, et laps kuulub ristimisest alates kogudusse. Pühapäeviti käib kirikus 60 inimest, laupäevaõhtuti viisteist. Pühapäev on Kristuse ülestõusmise päev, see on olulisem.
Kirikulõhe üleelamise ja koguduse säilitamise eest autasustas patriarh Aleksius II 2001. aastal preester Jacob Metsalu Püha Sergiuse ordeniga.
"Olen kogudusega rahul, inimesed on hoolivad. Venelased on avatumad ja siiramad, eesti kogudustes oli palju raskem teenida," sõnab Jacob Metsalu. "Tahame kevadel kirikule ehitada uue plekk-katuse ja kuplid peale, anda lõpliku sakraalse vormi. Meil on kahju, et pole suurt kirikut. Me peame seda enda omaks isegi seni, kuid kuni pole leppimist, ei saa sinna."
Teenimine
Laupäevaõhtune teenistus valmistab hinge ette – inimene läheb maailma igapäevastest toimetustest välja ja keskendub uuesti sellele, mis pühapäeval tuleb. Pühapäeval on veretu ohvri toomine kõikide eest.
"Luteri kirikus on jutlusest saanud kõige tähtsam osa – meil püsib vanem teenistuskord muutumatuna peaaegu kaks tuhat aastat. Õigeusu kirikus on vaid kolm erinevat liturgiat, kus iga sõna ja iga þest on kindlaks määratud – selle armulaua, mille Kristus seadis, kordamine – altar ongi see laud," sõnab Metsalu.
"See ei ole mahamängimine. Algul teed mehaaniliselt, hiljem lähed vaimu sisse – kõige tähtsam on armulaud, tähtis on askees."
Aga jutlus on ka. Preester annab lõpus teated, vahel valmistab midagi ette, vahel spontaanselt. "Ikka pead rääkima, räägid ka tänapäeva asju - preester on karjane, kes teed juhatab. Meil on omad seisukohad, millest informeerime oma karja," lausub Jacob Metsalu.
Kogu kristlik elu, teenistus ja paastud on suunatud sellele, et saavutada hingepuhtust ja jumala ees armu ja patukahetsust. Kui oled selleni jõudnud, tuleb jumala vaim sinu sisse. Tähtis on lõppeesmärk – see, et enne surma inimene saavutaks leppimise. Millises seisundis keegi sureb, selline tuleb ta igavik. Aga tema eest saab ka palvetada – inimest saab põrgust välja palvetada.
Kuidas Jacob Metsalu usuni jõudis? "On inimesed, keda on lapsest peale kasvatatud, neil on usk loomulik – ja on inimesed, kes tulevad millalgi. Kes murdub eluraskuste all, või toimub vaimne tervenemine ja hakkab uutmoodi elama. Mina tulin nii: olin vast 24-25aastane, kui hakkasin usuasju rohkem uurima. Nägin, et maailm ja inimlikud lõbud on tühised, on palju kurjust ja inimestevahelised suhted halvad. Tundsin, et ilmalik elu ei rahulda mind, see on kaduv," vastab küsitletu.
"Kuigi siis oli iseseisvumise aeg – näha algust on ilus, aga see labastub. Seda maailma ei muuda – me saame päästa ainult inimesi, nende hingi. Olen selles maailmas, kuid ei lähe temaga kaasa; teen nagu kirik peab õigeks. Maailma ümber ei tee."