Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2457363t1h63f3.jpg)
Tagantjärele võib nõukogude aja kohta öelda nii ühte kui teist. Paljud räägivad sellest nostalgiaga, paljud kiruvad. Üks asi on selge, vähemalt üksikvanemale alimentide maksmise süsteem tol ajal toimis. Ning eks see oli üks väga mitmest süsteemist, mis tuli uue riigikorra ajal uuesti üles ehitada.
Ehitati seda küll, aga praegu on näha, et üheksakümnendate keskpaigast hakkas süsteem lonkama ja see puue süvenes aastatega. Enne aga, kui me saame üksikvanematele mingeid uusi lubadusi anda ja nende elujärge veelgi enam parandada, tuleks vana süsteem ära lappida.
Üksikvanematele elatisraha tagamine on sisse kirjutatud ka koalitsioonileppesse ning esimesed sammud selle nimel on juba tehtud. Elatisraha miinimummäära tõsteti just kahekordseks, ehk tuhande krooni peale, aga sellega kindlasti ei piirduta.
Sotsiaaldemokraat Katrin Saks väitis oma arvamusartiklis “Valitsusliidu tühjad lubadused” (PP 11.02.2005), et elatisraha miinimummäära pole üldse vajagi, sest küsitakse alati rohkem ja tihtipeale määratakse palju vähem, kui näiteks isal pole töökohta.
Aga just sellepärast ongi vaja miinimummäära, et paljud üksikemad selle ka päriselt kätte saaksid.
Eelmise kümnendi keskel lähtuti kohtus alimentide määramisel enamasti sellest, millised on maksja võimalused. Nüüdseks on see muutunud, küll aga mitte täiesti ümber pööratud.
Praegu lähtutakse rohkem lapse vajadustest kui isa võimalustest, viimast siiski arvestades. Teadmiseks tuleb aga võtta, et kümme aastat tagasi määratud summa on tänapäeval ebaadekvaatne – mõelge ise, mida te võinuks tuhande krooniga 1995. aastal osta ja kui palju nüüd?
Elatisraha miinimummäär tulebki selle kaudu mängu – eesmärk on see, et enamik üksikvanemaid saaks vähemalt selle miinimumi kätte, mida parlamendiliige Saks mõttetuks tembeldas.
Praegu Riigikogus olev seaduseelnõu määratleb ümber alimentide nõudmise menetlemise. Selle tagajärjel, alates sügisest, on võimalik elatist mõista kohtus ka lihtmenetluse käigus, kui isa nõutud summat ei vaidlusta. See tähendab kolme nädalat ja mitte enam nelja või viit kuud ootamist.
Kohtul on alati võimalik määrata mingi muu summa, kui nõutud või mis on ametlikult miinimum. Oluline on siin siiski silmas pidada, et enamasti on kohtute eesmärk saavutada kokkulepe kahe osapoole vahel nii, et tegelikult ei pea kohus hakkama summasid määrama ja inimeste pangaarvetele vaatama.
Kui aga juhuslikult juhtub, et isal ei ole raha ja ta ei saa maksta. Ja seda juhtub kuus korda järjest. Sellisel puhul on vaja siiski kohtu sekkumist ja seda ka tagasiulatuvalt.
Meie eesmärk on teha alimente puudutavad kohtuotsused tagasiulatuvateks kuni aastapikkuse perioodi jooksul. Aastaga peaks üksikvanemal olema selge, kas teine pool kavatseb maksta või mitte.