E, 3.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Egert tunneb puudust suhtlemisest

Anne Üksvärav
Egert tunneb puudust suhtlemisest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Anne Viira on ühendanud töö ja puudega poja Egerti eest hoolitsemise.
Anne Viira on ühendanud töö ja puudega poja Egerti eest hoolitsemise. Foto: Anne Üksvärav

30aastase puudega poja hooldajaks oleva ema Anne Viira sõnul kulub kõige rohkem raha ravimitele ja transpordile. Naine arvab, et virisemisest pole kasu, sest lihtsalt tuleb hakkama saada.

Alates aprillist makstakse puudega inimese toetust abivajajale endale ja nii saavad Anne ning tema poeg Egert kahepeale 400 krooni lisaraha. Ühiselt võivad nad raha kasutada hoolduse selliseks korralduseks, mis võimaldab tegelikul abistajal töötada. Vajalikke hooldustoiminguid teeb ema oma töö kõrvalt.

"Ametlikult ma ju hooldaja olla ei saa, sest käin tööl. Vormiliselt on hooldajateks olnud ka sugulased ja tuttavad, kuid tegelikult tegin kõik vajaliku ikka ise ära," rääkis Anne Viira. Naine töötab piletikontrolörina ning on firma direktorile tänulik võimaluse eest tööaega vastavalt vajadusele sättida.

Nägemine kadus

Egertil avastati kolmeaastaselt diabeet, kuigi suguvõsas suhkruhaiguse juhtumeid teada ei ole. Kokku on noormehele pandud 13 erinevat diagnoosi. Oma noore elu jooksul on ta üle elanud 2 infarkti, 2 insulti ning 2 südameatakki. Pärast neerupuudulikkuse tekkimist ei saanud ta enam üksi kuidagi hakkama. Elu kõige jubedamaks päevaks nimetab Egert aga päeva kolm aastat tagasi, mil ta äkki praktiliselt pimedaks jäi.

Iseseisvalt suudab Egert kõndida 5–10 meetrit. Toas tuleb ta siiski toime ja ema naerab, et kui tema nägijana koperdab ning ajab asju maha, siis pojal nii ei juhtu.

Väljas käib noormees ainult vajadusel, niisama õue ei kipu. Ehk oleks talle ratastooli vaja? Seepeale vastab Egert, et kui korra ratastooli istud, siis sinna ka jääd. Kuus kuud järjest voodihaigena haiglas lamades sai selgeks, et niikaua kui vähegi ise liikuda jaksab, ei taha ta mingeid abivahendeid kasutada.

Poja pension on umbes 1900 krooni ning puudetoetus 640 krooni. Ema saab miinimumpalka ja nendib, et kõigiks vajadusteks sellest ei piisa. Egert tunnistab, et kui ta peaks kasutama kõiki arstimeid, mis talle on välja kirjutatud, siis nende jaoks raha lihtsalt ei jätkuks. Päevas peab ta võtma 13 ravimit ja süstima 3 korda insuliini.

Öösel on tal küljes dialüüsiaparaat ehk kunstneer.

Kõige rohkem tunneb Egert puudust inimestega suhtlemisest ning sõpradest ja tuttavatest. Kui pere Otepäält Valka kolis, jäid vanad sõbrad maha ja neil on nüüd kõigil oma elu. Paraku läks laiali ka Egerti abielu.

Ühest silmast noormees natuke näeb ja luubi abil õnnestub tal arvutit kasutada. Interneti teel suheldes ei püüa Egert Viira end kellegi teisena esitleda, vaid avaldab kohe, kes ja milline ta on. Seepeale tavaliselt rohkem kirju ei tule. Siiski on tal mitmeid kirjasõpru välismaalt, sest tundub, et nemad mõistavad puudega inimese probleeme paremini.

Inimesed võõristavad

"Meil vaadatakse tänaval vahel imelikult. Näiteks kui vennaga kõnnime ja tema mind toetab, saadetakse meid pilkudega. Valgas tunnen end täiesti üksi, kuid Tallinnas olen nagu kodus, seal on inimesed abivalmimad. Siin tekib hirm tuleviku ees, et mis saab siis, kui ema enam ei jaksa," lausus Egert Viira.

Valgas toimuvast ei tea Egert peaaegu midagi, kuid Tartut ja Tallinnat tunneb Egert isegi rohkem, kuna sageli on vaja sealsete tohtrite juurde minna. Kaks korda kuus peab noormees käima Tartus neeruproove tegemas. Ema on sotsiaalabiametile tänulik, et neid transpordiga aidatud on. "Ega ma tegelikult küsida ei taha, üritan ikka ise hakkama saada. Pean toime tulema, sest mul pole teist valikut. Kui vahel jõud lõppema hakkab, siis lähen teen väljas ühe jalutuskäigu ning Egert kuulab sel ajal kodus muusikat," lausus ta.

Ema väidab, et pojal on suur elutahe, kuid meie ühiskond ei mõista sageli teistest erinevaid inimesi.

"Kui peres on sügava puudega laps, peaks üks vanematest läbima meditsiinilise kursuse ja talle tuleks maksta vähemalt miinimumpalka, et tal oleks võimalus kodus olla," arvas Anne Viira.

Tagasi üles