Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2457897t1h8c66.jpg)
Noor-eestlasest kirjanik Gustav Suits pani meie isamaa-armastuse ja kuuluvussoovi kokku ühte lausesse loosungina: "Saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks!’’ See siht võeti tolleaegsetes haritlaste ja rahvuslaste ringkondades omaks. Algatus Eesti toidu propageerimiseks meil ja mujal on samm selles suunas, et Euroopa rahvad võtaks meid omaks.
Euroopa Liit on ju selline ühendus, kus kõik osapooled ja igaüks liitunud 25 riigist on õigustatud ja kohustatud pakkuma oma parimat selleks, et inimesel Euroopa Liidus ja kõigis tema liikmesriikides oleks hea elada.
Meil on olnud rõõm ja võimalus tutvuda senisest enam mujal Euroopas oma eluõiguse võitnud võimalikult paljude rahvuslike toitudega, söömiskommetega ja harjumustega. Hea on, et iga rahvuslik köök ise tutvustab ja propageerib oma toitude häid omadusi.
Seepärast pole põhjendatud jutud meie meedias ja ajakirjanduses, nagu Eesti toidu arengukava tähendaks samaaegselt vastandumist teiste rahvaste toitudele või et see võiks sisaldada seadusega keelatud või koguni kõlbeliselt taunitavaid konkurentsielemente. See on meeldetuletus eelkõige meile endile ja pisut ka tutvustus teistele.
Me ju ei loodagi, et meie miljonirahvas võiks vaid kvoodi piires ja poole miljoni hektari mõistlikult haritud põllu saagiga ära toita mõnisada miljonit eurooplast. Seda keegi Euroopas ei karda ka. Järelikult on siin kohtuga hirmutamine veider. Niikuinii suurem osa viimase aja eesti maitsvast leivast on küpsetatud saksa ja poola rukkijahust.
Toit on siiski maitseasi, küllalt palju ka harjumuse asi. Head harjumused ei pruugi olla ka selles asjas endastmõistetavalt ja iseenesest ülekaalus. Seepärast tuleb söögist rääkida. Kui aga mõnele meeldib üle kõige maailmas laialt levinud internatsionaalne kiir- või rämpstoit, lasku hea maitsta.
Meie rahva suurkujud jõudsid tõdemusele, et üksnes see rahvas võib oma iseseisvuse peale kindel olla, kellel on leib ja leivakõrvane omast käest võtta. Muidugi jääb see õilis põhimõte kehtima kas või eetilistel kaalutlustel ka tänapäeval, NATO kaitsva tiiva all ja ELi majandusühenduses.
Päevalehe kahes numbris tuletatakse meelde, et Euroopa Liidu Narvast Barcelonani ulatuva siseturu ideoloogia nurgakiviks on see, et tooteid ei eritleta päritolumaa järgi ning neile ei tehta riigi kulul erandeid ja soodustusi. Ühes pealkirjas sisaldub koguni otsus: "Ester Tuiksoo toitlustuskava rikub eurolepinguid ja lõpeks kohtuteega."
Hoiatatakse, et koolilaste, sõjaväelaste ja vangide toitlustamiseks korraldatavad riigihanked ei tohi eelistada eestimaist.
Eestimaise toidu eelised selles konkurentsis on seni tuginenud usaldusväärsusele, odavamale hinnale ja paremale kvaliteedile. Selles pole ühtegi lubamatut erandit ega kõlvatut soodustust.
Päritolumaa tutvustamine pole enamikel juhtudel mingi konkurentsi eelis, vaid üksnes vastutus. Seda isegi Eestimaal, kus me poole sajandi jooksul õppisime kõrgemalt hindama ja eelistama välismaist. Vastutamist eurosiseturu ideoloogia ei keela ega hakka keelama.
Senised eesti toidu esitlused Berliinis (Grüne Woche), Vilniuses (AgroBalt), Brüsselis (Eesti Saatkonnas), Tartus (Maamess, Rukki päev), Rakveres (kutsevõistlus Eesti toit), Tunnustatud Eesti Maitse, Tunnustatud Eesti Maatoit jms pole seni küll Eestit kohtuteele viinud. Loodame, et ei vii ka tulevikus.
Kui me armastame ja eelistame eestimaist, siis ei peaks me seda varjama ega kartma, et äkki keegi kuskil paneb pahaks. Ehk nüüd enam ei peakski me Eestimaad ja eestimaist salaja armastama ning selle avalikuks tulemise pärast piinlikkust tundma ega endale hirmutavate tagajärgedega tõkkeid, kohtuga ähvardamist ja trahvide saamise ohtusid ise välja hauduma.