Kümme küsimust: Tunne inimest – Aivar Nigol ja Hepp Nigol

Aivar ja Hepp Nigol Foto: Heino Käos

Täna vastavad kümnele küsimusele teineteise vastuseid kuulmata Otepää vallavanem Aivar Nigol ja tema abikaasa Hepp Nigol, kes töötab Põlvamaal perearstina. Mõlemad on sündinud kahelapselises peres teisena. Mõlemal on sünnipäev 29. kuupäeval – Aivaril mais, Hepul augustis. Aivar saab homme 40, Hepp on noorem. Neil on kaks last: Andreas (14) ja Andra Helena (8).

1. Nimetage oma elu kolm kõige olulisemat päeva.
2. Miks on Otepää hea elupaik?
3. Millega aitab teie abikaasa teil elu elada?
4. Mille poolest olete abikaasaga sarnased, mille poolest erinete?
5. Kuidas käitute inimesega, kellega olete eri arvamusel, kuid peate suhtlema?
6. Mis on teie töös kõige raskem?
7. Mida on sport teie perele andnud, mida võtnud?
8. Kumb on raskem olla, kas rääkija või kuulaja?
9. Taidlus ja professionaalne kultuur teie elus.
10. Kuidas käitute, kui kahtlete tähtsa otsuse langetamisel – kas peate vajalikuks kiiresti otsustada või pigem võtate mõtlemisaega?

Aivar Nigol

1. Põllumajandusülikooli sissesaamisel ja kui poeg (esimene laps) sündis, oli ikka uhke tunne küll. Abiellumist ma siin ei nimeta, see on niigi selge. Aga kolmas? Võib-olla Otepää linnavalitsusse tööletulek. See on mõjutanud minu edasist elu.

2. Otepää loodus on maagiline ja elukeskkond harmooniliselt arenenud. Mulle on olulised ka Otepää sportimisvõimalused. Kui Otepääl ja selle ümber nii palju ei toimuks, poleks siin nii huvitav.

3. Elu on teinud kergeks see, et meil pole vastasseisu.

4. Iseloomult oleme mõlemad üsna tolerantsed. Põhimõttelistes küsimustes ei saa meid kumbagi eriti mõjutada. Mina aitasin väiksena vanaemal tööd teha (heina niita, sõnnikut visata), Hepp oli tubasem, istus vanaema süles. Mulle meeldib rahvatants, temale kodused asjad, nagu näiteks heegeldamine. Mina teen poisiga sporti ja käin vanaisa talus abis. Naine on rohkem tütrega.

5. Olenevalt olukorrast. Elu on õpetanud, et minu arvamus pole ainuke arvamus.

6. Otsuste langetamine. Peame vaatama, et iga otsus oleks võimalikult paljudele vastuvõetav, hästi läbi kaaluma sellega kaasnevad mõjud ja ohud. Järjest enam politiseeruv elu toob pingeid nii volikogu kui ka valitsuse töösse.

7. Võtnud on aega ja raha. Kooliajal tegelesin kesk- ja pikamaajooksu, suusatamise ja laskesuusatamisega. Kui sain teada, et mul on kaasasündinud südamerike, oli selge, et minust väga head sportlast ei saa. Kui 33 sain ja veremürgitus oli, tuli loobuda võistlemisest. Sporti peab mõistusega tegema. Mägirattamaratonil võtsin vale käega joogipudeli, laskumisel pudelit ära pannes kukkusin, kuna minu eessõitja pidurdas järsult. Tõmbasin vasaku käega esipidurit ja lendasin üle esiratta. Sel talvel suusatasin vaid natuke, kuigi – nii kui stardipauk käib, on mul katus pealt läinud, ütleb naine ka. Kui oled harjunud pingutama, ei saa niisama matkata. Poiss on keskendunud laskesuusatamisele, teda huvitab ka tehnikasport, tüdruk võimleb.

8. Kuulaja on alati raskem olla. Rääkida tahavad kõik, kuulata ei taha eriti keegi. Kuulamiskunst on suur kunst, sest inimene tahab ju, et sa teda ka mõistad.

9. EPAs tantsisin rahvakunstiansamblis, Otepääl olen rühmas tantsinud. Professionaalsest kultuurist olen osa saanud põhiliselt siis, kui on kuhugi kutsutud.

10. Nii ja naa. Kui on elu ja surma küsimus, tuleb kiiresti otsustada. Kui on näha, et asi ei ole otsustamiseks küps, ei häbene ma aega võtta.

Hepp Nigol

1. Kui mehele läksin, ülikooli lõpetamine, laste sünd.

2. Olen siin sündinud ja kasvanud. Sõbrad on siin. Otepää on väike ja rahulik koht. Otepääl ei ole minu jaoks perearstitööd, aga mul on valikuvõimalus, kuna kõigisse võimalikesse tööpaikadesse on siit 40 kilomeetrit.

3. Materiaalselt. Läksin enne ülikooli mehele ja tema koolitas mind kõik need kümme aastat. Ta on mind aidanud ka vaimselt, kuna väga tahtis, et ma ülikooli lõpetaksin. Tänu temale lõpetasin, ja meil pole olnud muret, kes lapsi koolitab, kes kodused arved ja maksud maksab. Vaimselt – kui on probleeme, toetan mina teda ja tema mind. Oleme hästi hakkama saanud.

4. Sarnased – meil on ühel kuupäeval sünnipäev. Erinevusi on meil üsnagi palju, aga meil kehtib vastandite ühtsuse ja võitluse seadus. Kui ta Otepääle tuli, viisin mina ta rahvatantsu ja mõnda aega tantsisime ka koos, aga kahjuks kooli kõrvalt ma enam ei jõudnud sellega tegelda ja loobusin. Tema jäi. Minu põhiprintsiip on, et ela ise ja lase teistel ka elada.

5. Mul on juba selline töö, et sageli olen patsientidega eriarvamusel. Minu kohustus on patsient ära kuulata ja öelda, mis minu arvates on õige. Inimene otsustab ise, kumma arvamuse juurde ta jääb. Oma otsust ma võõrale inimesele kunagi peale ei suru.

6. Perearstitöö on väga keeruline – sa pead olema arst, tööandja, eraettevõtja, pidevalt pead valutama, kuidas see ja too arve kinni maksta. Kümme aastat on mind õpetatud ainult arst olema, aga mitte tegelema jumal teab millega. Kodus tuleb veel süüa teha, lastega õppida, naisekohustusi täita ja mis iganes.

7. Aivar on väga spordilembene. Mina seda ei ole, aga ma ei keela teda kunagi. Poiss teeb kõvasti trenni ja isa toetab teda. Kui Aivar ei oleks lapsepõlves spordiga tegelnud ja füüsiliselt aktiivne olnud, poleks ta suure tõenäosusega haigusest üle saanud. Tema spordilembus on ka probleeme tekitanud – viimane kord kukkus ta rattarallil oma näo segi. Aga ka sellest oleme üle saanud ja armid pidid ju meest kaunistama. Meedikuna arvan, et kui inimene ei tee sporti, ei ole tal ka vaimu. Ometi pean siin küll ütlema, et käige minu sõnade, mitte tegude järgi. Aivar on mulle igasuguse spordivarustuse kokku ostnud ja räägib kogu aeg, et pean seda ja toda tegema, aga mina ei jõua.

8. Minule ei meeldi eriti rääkida. Ma parema meelega kuulan. Haiged hoiavad minust sellepärast nii hirmsasti kinni. Ka kodus olen rohkem kuulaja rollis.

9. Koolis tantsisin rahvatantsu, lõpetasin ka muusikakooli klaveri erialal. Aivar pahandab, miks ma ei mängi. Mul on tore ja toimekas arstiharidusega sõbranna, kes ostab igasuguseid teatri- ja kontserdipileteid ja võtab mu poolvägisi kaasa. Seoses Aivari tööga on meil ka piisavalt kultuuriüritusi, kus osaleda.

10. Vanasti olin väga kiire otsustaja, pea ees tundmatus kohas. Viis kuud tundsime ja läksin mehele. Seda pole ma küll poolt päevagi kahetsenud. Muus asjas on aga elu mind õpetanud mõtlemisaega võtma, kui antakse, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.