19. juunil möödus 80 aastat Eesti riigivapi kehtestamisest. Eesti riigivapp on üks vanimaid Euroopas.
Riigivapp 80: Kuidas sai Eesti endale kolm lõvi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolme sinise sammuva lõviga kuldne vapikilp põlvneb Taani kuninglikust vapist, mille kasutamise õiguse andsid siinse maa isandateks saanud Taani kuningad Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale. Rüütelkonna vapp kui kogu maad hõlmava korporatsiooni sümbol omandas hiljem Eestimaa hertsogiriigi, keisrinna Katarina ajal aga Eestimaa kubermangu vapi staatuse.
Eesti Vabariigis võeti kasutusele sama vapp, selle kohalt eemaldati ainult tsaarikroon ning tehti mõned stiililised muudatused. Kuid otsus võtta iseseisva Eesti riigivapiks Eestimaa ajalooline vapp ei sündinud sugugi kergelt.
Seitse aastat ilma vapita
Eesti Vabariik kuulutati välja veebruaris 1918, oma riigilipu sai Eesti aga alles juunis 1922 ning riigivapi juunis 1925 – seitse ja pool aastat pärast iseseisva riigi väljakuulutamist. Nii pika viivituse põhjuseks ei olnud riigimeeste, kunstnike ega tavakodanike huvipuudus. Esimest korda arutati valitsuses vapi, paberraha ja postmarkide kujundust juba 1918. aasta detsembris.
Riigilipu puhul oli vaidlusaineks peamiselt see, kas kõigile omaseks saanud sinimustvalge rahvuslipp sobib riigilipuks. Muud pakutud variandid (ristilipud, teised värvikombinatsioonid) jäid üldiselt ruttu kõrvale ja viimased arutelud Riigikogus taandusid ülipraktilisele küsimusele – kas lipuvärvid merel ikka piisavalt eristuvad.
Neli konkurssi
Riigivapi sünnilugu on märksa pikem ja keerukam. Seda arutati tuliselt ajakirjanduses, eriti aastail 1919 ja 1921. Vahelduva aktiivsusega oli teema arutusel haridusministeeriumis, vabariigi valitsuses ja Riigikogu komisjonides.
Riigivapi kavandite leidmiseks kuulutati välja ühtekokku neli konkurssi – kolm uut ja üks järelkonkurss.
1919. aasta kevadel, kui kuulutati välja esimene konkurss, tõsteti võimaliku parima riigisümboli ausse põhjakotkas, soovitavalt võitluses maoga. Kristjan Raud kirjutas selle kohta nii: “Põhjakotkas on meie võimsam, vabam, kõrguste poole püüdlev muinasolevus. Madu tähendab kõike pahet, madalat ja reaktsioonilist …” Samast soovitusest lähtudes toimus konkurss ka 1921. aastal. Eestimaa kubermangu vapi kolme lõvi soovitati vaid lisandina.
Luik, siil ja mesilane
Soovitused ei takistanud kavandimeistreid muidugi ka kõikvõimalikke muid Eestit ja eestlasi kaitsvaid või iseloomustavaid motiive kasutamast. Loomadest ja lindudest pakuti vapile näiteks karu ja luike, taimedest rukkilille, viljapäid, rukkivihke, kuuski; inimestest muinassõdalasi ja kreekapäraseid heeroseid, keda autor Kalevipojaks nimetas.
Kavanditelt ei puudunud ka mesilane ja muud putukad. Esemetest oli põhikujundiks peamiselt viikingilaev, aga ka ankur, ader, sirp ja muud tööriistad.
1921. aastal laekus konkursile 138 tööd. 29. aprillil avaldas Päevaleht võistlusel äramärgitud seitsme autori – August Timuse, Kristjan Raua, Günther Reindorffi, Erich Jacobi, F. Kruusmanni, Roman Nymani ning soome arhitekti Harry Röneholmi kavandid. Kõigil neil on kujutatud “Kalevipojast” tuttavat põhjakotkast ja endise Eestimaa kubermangu vapi kolme lõvi.
Reindorffi töö kujutab musta väljasirutatud tiibadega kotkast, kelle rinnal on kolme lõvikujuga vapp, üleval keskel sinine täht. Foon on hõbedane. Teistega võrreldes mõjub Reindorffi kavand lõpetatult, selgelt ja lihtsalt.
Vaatamata sellele, et kompositsioonilt küllalt segane ja dünaamiline August Timuse kavand ei vastanud hea heraldika reeglitele, võitsid konkursi August Timus ja Kristjan Raud. Kriitika soosis aga Harry Röneholmi ideed, sest Timuse ja Raua töödes nähti liialt suurt sarnasust, millest tehti järeldus, et Kristjan Raud haridusministeeriumi ametnikuna võis Timuse ideed näinud olla. Kuigi tegelikult võis asi olla vabalt ka vastupidi.
Vaidlused jätkuvad
Juba konkursist osavõtjate suur arv näitab, et enamik neist olid diletandid. Tallinna Teataja ajakirjanik märkis: “Ülejäänud kavandid on suuremalt jaolt lapselikult mõeldud ja saamatult joonistet. Nii et mõned kotkad kui kitkutud kanad ja lõvid kui puudli kutsikad välja näevad.”
Teine ajakirjanik pidas mõnda kotkast enne vareseks, kes vihmaussi nokib. Ka virmalised, lained ja muud sarnased elemendid, mida näiteks pitserites väga raske kasutada, sattusid kriitika alla.
Esile toodi ka tõsiseid korralduslikke puudujääke. Ühtki kavandit ei peetud siiski päris küpseks. August Timuse kavandist kasvas hiljem välja Kaitseliidu embleem.
Sama aasta suvel toimus uus konkurss, millele etteantud motiive ei esitatud. Osavõtjaskond oli seekord väiksem ja ilmselt mõnevõrra professionaalsem.
Vabariigi valitsuse poolt jaanuaris 1922 Riigikogule esitatud eelnõus oli viis kavandit. Neist kolm olid kotkastega. Kõige detailirohkem oli kavand, millel oli hõbelainetel viikingilaev sõudjate ja kümne maakonna vapiga kilpidel ning lisaks veel kaks vapikilbi kandjat, hundinahad, tammelehed, Vabadusristid, kotkatiivad ja virmalised. Kahjuks pole see kavand arhiivi jõudnud. Tuglas iseloomustas seda kokkuvõttes “Seevaldi fantaasiad”.
Siiski, kavandite hulgas oli esmakordselt ka kuldne kilp kolme sinise lõviga. Riigikogu üldkomisjon esitas arutamiseks just selle viimase variandi.
“Näljased lõvikesed”
Riigikogu arutas seaduseelnõu 1923. aasta oktoobris. Ägedalt astus “näljaste lõvikeste” vastu Jaan Tõnisson: “Kui meie inimesed nüüd näevad seda Eesti riigi embleemi, neid leopartisid, siis peab ometi küsima, kust vallast või maailma kaarest need pärit on? Mis neil õieti on mustamulla või järve- ja metsarohke maaga tegemist?”
Erilist poolehoidu eelnõu ei leidnud, kuigi selle kaitsjad rõhutasid oma sõnavõttudes ajaloolist traditsiooni ja seniste uuenduskatsete viljatust. Siiski võeti eelnõu esimesel lugemisel vastu.
Teine lugemine kulges üsna lõbusas meeleolus. Üks saadik soovitas riigivapi seaduse nimetada Tallinna linna vapi riigivapiks tõstmise seaduseks. Vahelehüüetes arutleti, kas Eesti sümbolina on parim tamm, lepp või kadakas. Eelnõu saadeti üldkomisjoni tagasi.
Riigiasutused kasutasid endiselt pitsateid lihtsalt kirjaga “Eesti Wabariik”. On andmeid ka kolme lõvi kasutamise kohta.
1923. aasta lõpul kuulutati välja kolmas konkurss kunstnike hulgas, kellele anti tutvumiseks ka kõik senised kavandid. Uusi kavandeid saadi 20. Selle võistluse järel olid lõvid kotkad löönud. Riigikogu üldkomisjon märkis lühidalt, et kotkamotiiv on “iseenesest kõrvale jäänud”. Taandunud olid ka virmalised ja viikingid.
Vältimaks vana vapi lihtsat kopeerimist, oli lõvidele lisatud vapi ülaosas tuletorn kiirtega ja 11 tähte maakondade tähistuseks. Esitati ka kombinatsioon Eesti- ja Liivimaa vapist lõvide ja greifiga, mis ilmus juba ka 1919. aastal. Lihtsaim kavand oli tammelehtedest ümbritsetud kilp tähtedega EW.
Aprillis 1924 valis üldkomisjon Riigikogule esitamiseks kavandi kolme lõvi ja tuletorniga. Aruandja seletas hiljem Riigikogu üldkoosolekul: “Lätlastel on vapil tõusev vabaduspäike, kuna meie oleme osalt mererahvas ja tahtsime tuletorniga seda ära tähendada.” Kõrvale jäeti lõvide ja greifi kombinatsioon kui liiga detailirohke, samuti väideti neid olevat võimatu nii paigutada, et ei tekiks üksteise tagaajamise muljet.
Kuid ilmselt oli riik juba niikaua ilma ametliku vapita läbi saanud, et küsimus ei tundunud enam üldse oluline. Riigikogu istungite päevakorda seda ei võetud.
Mais 1925 tõstis küsimuse üles välisministeerium: rahvusvaheliselt on riigivapi puudumise üle juba imestust avaldatud, suvel seisab ees mitu riiklikku visiiti ja välismaa riigipeade vastuvõttu.
Riigivapi seaduse arutelu toimus kiirtempos 17.–19. juunini. Esimesel lugemisel kadusid Artur Tupitsa ettepanekul kavandilt tuletorn, kiired ja tähed. Seega omandas vapp üldjoontes tänapäevase kuju. Seadus võeti esimesel lugemisel vastu.
Selle ägedaim vastane, Jaan Tõnisson esitas veel 18. juunil ettepaneku seaduseelnõu tagasi võtta. Järgnes siiski viimane lugemine. Leopold Raudkepp tegi ettepaneku anda kolmele lõvile eesti rahva kolme kangelasmeele avalduse – muistse vabadusvõitluse, Jüriöö ja Vabadussõja tähendus. 19. juunil 1925 võeti riigivapi seadus vastu.
Lõvi on heraldikas võimu ja vapruse, tugevuse ja õilsuse sümbol. Need omadused sobisid iseloomustama ka noort Eesti Vabariiki.
Kuidas kasutatakse riigivappi täna?
Riigivapp tegi aastatel 1992 ja 2005 läbi mõned muutused detailides, kuid põhiosas on vapp jäänud selliseks, nagu kehtestati 80 aastat tagasi.
Riigivapi kasutamine on täpselt reguleeritud riigivapi seadusega, mis jõustus 2002. aastal.