Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2458441t1h4fa5.jpg)
Igaüks meist armastab oma kodumaad. Nagu kõigile rahvastele, nii ka meile, eestlastele, on kallis oma kodumaa vabadus.
Me tahame ise kujundada oma isamaa palet. Tahame ise oma elu edasi viia. Tahame ise edendada oma rahvuslikku kultuuri, laulda ja rääkida sellest, mis tuleb südamest.
Meil on rõõm esindada maailmas oma Eestimaad, iseseisvat Eesti Vabariiki. Iseäranis tahab igaüks esindada oma kodukanti, oma kihelkonda, valda, linna või küla.
Me tunneme uhkust oma päritolu üle, meile on tähtis oma identiteet.
Igaüks tunneb uhkust oma kodukandi rikkuste üle ja tahab nendega kiidelda võõraste ees ning tahab neid rikkusi hoida ja väärtustada.
Helme–Tõrva kant on rikas ajaloosündmuste, silmapaistvate isikute, vaatamisväärsuste poolest.
Siinne rahvas on osanud ise neid rikkusi tähele panna ja esile tuua. Armastame ise teha matku lossimägede, koobaste, järvede, jõgede, kivide juurde ja tahame neid kõiki näidata oma külalistele.
Meil on peaaegu igal sammul rääkida legende, mida rahvasuu on pajatanud, mida meie vanemad ja vanavanemad on meile jutustanud ja mida meie peame oma järeltulijatele edasi jutustama.
Need legendid on meile pühad, nii nagu ka kodulinn on meile püha. Me ju kuulume oma linna rahva hulka. Kodulinn elab meis.
Nende oma mõtete taustal pean väga tähtsaks seda, kuidas me oma kodukandi legende, lugusid ja ka ajaloolisi sündmusi meeles peame ja neid edasi pärandame.
Mõnede objektide kohta võib rahvas kõnelda mitutki legendi. Kuid paljud legendid on kandunud põlvest põlve edasi ühe kindla püsiva jutustusena, rääkides ühest kindlast tegelasest ja temaga juhtunust.
Kui sajandite jooksul on meie esivanemad pidanud neid legende nõnda pühaks, et on neid muutmatult edasi jutustanud, siis ei tohiks meiegi oma legende ümber teha ega neid nooremale põlvkonnale või külalistele ebatõeselt kõnelda.
Meie legendid on meile pühad ja nad on meie rikkuseks. Olen külastanud maailmas paiku, kus mulle pole ühtegi legendi jutustatud.
Need paigad on jätnud veidi vaese mulje. Seda enam on meie legendid meile kallid. Kui otsustame neid edasi jutustada või koguni ette mängida, siis tehkem seda tõsidusega.
Mõned legendid on küll humoorikad või kummalised, ajades meid muhelema. Kuid nad ei ole kunagi naeruväärsed. Suhtugem oma legendidesse tõsiduse ja pühadustundega.
Tehes oma esivanemate pärandatud jutustusi naeruväärseiks, naerame välja iseendid. Me teeme naeruväärseks oma kodulinna ja kodukandi. Me kaotame oma eneseaustuse. Me tekitame häbi ja piinlikkustunnet oma kodulinna kaaskodanikes. Me jätame võõrastele naeruväärse mulje.
Mõtelgem kõige selle üle sügavalt järele, enne kui otsustame legende jutustada, kirjutada, etendada, mängida. Ja pärast otsuse langetamist andkem meile pärandatud legende edasi korralikult ja tõsidusega.