Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2458951t1h2dc0.jpg)
Kunagi laulis lauljatar Aneka jaapani poisist (“Japanese boy”). Armastatust, kes tal oli ja kes lahkus. Meil siin Eestis pole just kerge Jaapani poissi kohata, kuid Valgas on pere, kus üks selline on. Ja vähe sellest, ka tüdruk on ses kodus.
Need poiss ja tüdruk pole siiski kahejalgsed, neil on jäsemeid neli. Saba on neil ka ja pikk karv. Need on Milvi ja Einar Tuhkaneni jaapani chinid (spanjelid) Miciko (tüdruk) ja Maringvar Nagami Setchi (poiss).
Ei Milvil ega Einaril pole varasemast eraldi ega kooselustki koerapidamise kogemust. Kass on neil olnud, kuid see kadus ära.
Koerasoov tekkis perenaisel, peremees polnud mõttest just vaimustuses. Esialgu oli plaan võtta dobermann. Lõpuks sai otsustavaks üks koertest rääkiv raamat, kus polnud fotod, vaid joonistused. Läks umbes nii, et näpp ühe nunnunäoga loomakese peale ning maakuulamised ja otsingud võisid alata.
Pereproua viis asja lõpule ja 2000. aasta jõulude ajal täienes pere ühe liikme võrra. See oligi kolmekuune jaapani tüdruk Miciko Tallinna lähedalt Koselt.
Ehkki Tuhkanenidel polnud esialgu kavas neljajalgsete sõprade peret asutada, oli Einar see, kes tuurid üles võttis ja kaheksa kuu pärast jaapani poisi majja tõi. See oli tol hetkel ka umbes kolmekuune, pärit Kohtla-Järvelt. Nimega, mis tõlgituna tähendab avatud väravaid.
Nii tüdruk kui poiss kohanesid uue koduga, pererahvaga ja teineteisega, nagu oleksid ammused tuttavad.
Üldse pidid need siidise karvaga loomakesed inimese lähedust vajama ja palju. Hea meelega käivad nad koos pererahvaga külas. Loomulikult küsitakse enne võõrustajailt, ega neil neljajalgsete vastu midagi ole. Kui sageli räägitakse hirmust koerte põhjustatud allergiast, siis Einar pole kuulnud, et chinid seda tõbe võiksid esile kutsuda.
Miciko ja Nagami pole külas võõristaja-tüübid. Kui on antud luba ringi käia, siis nad seda oma sibaval kõnnakul ka teevad. Loomulikult omanike vaiksel jälgimisel.
Kui seltskonnas on ka lapsi, siis peab veidi tähelepanelikum olema. Neid miniloomakesi on ohtlik tõsta. Seda peab nende hapra luustiku tõttu tegema väga õrnalt, taguotsast toetades. Samuti ei tohi lasta neil kõrgelt alla hüpata.
Kui majas oli vaid tüdruk, muretseti talle ka spetsiaalne koeramajake. See pakkus huvi esimese diivanikogemuseni.
Koerakrõbuskeid ostes peavad omanikud jälgima, et pakil oleks sõna “mini”. Nn inimtoitu need kutsud üldjuhul ei saa. Pakkuda võib juustu või kodujuustu, sedagi mitte üle 20 grammi. Vorst on vastunäidustatud. Ehk kõik see, kus vähegi tärklist sees – looma pisike magu seda lihtsalt ei seedi.
Soustist ja supist ei maksa Micikol ja Nagamil unistadagi. Aga kurk, porgand ja kapsas on küll menüüs. Seejuures on need aedviljad heas kirjas. Nii et viil või tükike kätte ja läheb näkitsemiseks.
Riivitud kujul ei pidavat asjaosalised juurikatest eriti lugu pidama. Nad justkui saaksid aru, et hammastele on ka tööd vaja. Hambad on neil küll väiksed, kuid lõuahaare seevastu tugev. Ettevaatust – mitte proovida!
Loomakesed on saanud ka vanemarõõme kogeda. Neil on olnud kolm pesakonda, milles kokku üheksa kutsikat. Kõik on praeguseks uue kodu leidnud, ka tänavukevadised neli. Seejuures on igast pesakonnast üks Valka jäänud.
Einar on rehkendanud ja arvab, et kui arvestada Valga elanike arvu ja chinide hulka linnas (ega neid rohkem olevatki, kui Tuhkanenide kaks “vana” ja nende kolm järeltulijat), on siin selle tõu esindajaid elaniku kohta isegi rohkem kui mujal linnades, isegi Tallinnas. Kohtla-Järve kohta ta küll nii kindel pole.
Üks pisikutsu jõudis läbi vahendaja Soome Jyväskyllä. See tähendas, et koera omanik täit hinda ei saanud. Ta teab, et ühe kutsika eest on antud 1000 eurot. Eestis, eriti Valgas nii suurtest summadest juttu pole. Kui rääkida “vanadest” koertest, siis nende peale olla läinud kahe lehma raha.
Ja kui rääkida veel pisipere uutest aadressidest, siis võib neid leida näiteks Tallinnast, Tartust, Pärnust. Üks pidi praegu viibima Soomes huvireisil.
Autosõit on see, mis neile loomakestele hullult meeldib ja emase lausa anuvalt tantsima või tantsivalt anuma paneb (isane siis naudib kaasa vaeva vilju).
Piisab vaid sõnast “auto” või “sõitma” ja sõbrakesed on aktsioonis. Ei aita ka võõrkeele kasutamine, nagu vahel väikelastegi puhul kasutatakse. Vaevukuuldavast võtmekõlinast ei maksa rääkidagi.
Teine lemmiktegevus on pesemine ja järgnev föönitamine, mida võetakse ette kord poole aasta jooksul. Väljast tulles puhastatakse loomulikult käpakesed liivast.
Põhiliselt on nad muidugi toakoerad. Kodu juures on veidi muruplatsi, seal saavad nad suuremaid ja kiiremaid ringe teha. Eriti koos kambaga ehk pesakonnaga. Aga ikka rihma otsas, sest parem karta kui kahetseda, kui mõni hulkuv koer korraks ampsab, kas või lihtsalt mängulustist. Päris tühjaks saavad nad end ajada, kui linnast on välja sõidetud.
Ka kassidega tuleb ettevaatlik olla. Kui Tuhkanenid on parasjagu kutsikaid ära andmas, küsivad nad potentsiaalselt ostjalt ikka, ega tulijat pole hiirekuningas ees ootamas.
Üks tehing ongi pooleli jäänud, sest pole ju lihtne ühest lemmikust teise, mis pole pealegi veel oma, kasuks otsustada. Oht on selles, et chinil pole koonu, mis kassiküünte rünnaku enda peale võtaks. Ja siis saavad silmad! Kui aga kassi- ja “jaapanlase” laps koos kasvavad, siis on ohuvõimalus minimaalne.
Talvel lastakse Miciko välja vestikeses, kuid saabasteta. Tal kui emasel on karva vähem kui isasel. Ja kui ema on poegadega maha saanud, kaotab ta oma ilukarva hoopis (aluskarv jääb). Kui sel ajal iga päev korralikult harjata, pole korteris õnneks karvaprobleemi.
Pärast järjekordset sünniimet ütlevad Milvi ja Einar ikka, et emme on nagu rääbis. Heatahtlikult ütlevad. Õnneks loomakese ehe taastub.
Puhtusest peavad Miciko ja Nagami kinni kenasti. Kehakergendamise koht on neil korteri vannitoas, mille uks lahti hoitakse. Ja kui keegi peaks selle kinni panema ja parasjagu tuleb ühel või teisel ihuhäda peale, läheb kraapimiseks. Et vähemalt kord kuus teevad kutsud läbi maniküüriprotseduuri, materiaalset kahju see kraapimine ei põhjusta.
Kui chow chow on koer, kelle keele omapäraks on sinine värvus, siis chini oma hoidvat sissepoole rulli. Kuidas ta selle keelega küll süüa saab, küsinud kord naabritädi.
Neli korda on paarike näitustel käinud. Näitusi on kaht liiki. Ühed neist Eesti-sisesed sertifikaadi-, teised rahvusvahelised tšempioninäitused. Kaks korda on käesoleva loo kangelased tunnistatud oma tõu parimaiks Eestis ja sama palju pälvinud sertifikaadi tõu vastavuse kohta, lisaks väiksemaid auhindu.
Einar arvab (no mitte päris tõsiselt muidugi), et chinid on aretatud hüljestest. Sest kui ta Nagamil kõrvad tihedalt kukla taha tõmbab, meenutavat too kangesti hüljest ja suust tulevat kalalõhna!