Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2459055t1h173f.jpg)
Käesoleva aasta Tõrva loodusfestivali “Las jääda ükski mets” ekskursioonid viisid tõrvalasi Setumaale ja Alam-Pedja looduskaitsealale.
Setumaa ekskursioonil oli giidiks kohalik noor naine Ilme Hoidmets. Kirgastes rahvariietes giid ootas tõrvalasi Värska oja sillal. Sellel päeval nägime, kuidas setud on läbi aegade kasutanud looduse ande oma elutarvidusteks.
Seto talumuuseumis (rajatud 1994) võisime näha hooneid, mis iseloomustavad setu kultuuri. Kõige esimene, mida setud oma tallu ehitasid, oli suitsusaun. Lisaks riideaidale, viljaaidale ja elumajale nägime muuseumis sepikoda ja savikoda.
Savi on teatavasti see loodusvara, millest just setud on igasuguseid nõusid valmistanud. Seto talumuuseumi väravas asub tsäimaja ehk teemaja.
Esimene kirik
Seto talumuuseumist läksime Värska kirikusse ja kalmistule. Esimene kirik ehitati Värskasse 1759. a. Selle puust kiriku asemele ehitati kivist kirik 1907. aastaks. Tegemist on Eesti Apostliku Õigeusu Värska kirikuga. Värska kalmistul külastasime Seto lauluema Anne Vabarna ning luuletaja Paul Haavaoksa puhkepaika.
Värska kirik on pühitsetud Püha Jüri nimele. Kogudus peab jüripäeva vana kalendri järgi 6. mail. Sellel päeval külastavad setud omaste kalmusid. Setudel on omapäraseks tavaks kalmudel einestada ja viina juua. Viina valatakse lahkunugi kalmu peatsisse ja jäetakse talle pisut süüagi.
Värska on kuulus oma sanatooriumi poolest. See on koht, kus inimene saab kasutada looduse poolt kingitavaid ravivõimalusi. Värskasse tuleb sisse kitsas Värska laht, mis on osa Lämmijärvest. Lämmijärv pakub peaaegu ammendamatult kõrge väävelvesinikusisaldusega ravimuda. Värskas leiduv mineraalvesi on aga tänapäeval kolme sorti koostisega.
Vähese soolasisaldusega lauavett on hea juua maoülihappesuse korral ja see vesi on suurepärane janukustutaja. Vähesoolane joogi-mineraalvesi sobib oma suure broomi- ja magneesiumisisalduse tõttu sapiteede, ülemiste hingamisteede ja haavandtõve raviks.
Tugevalt soolast mineraalvett kasutatakse vanniprotseduurideks. Lisaks mudaravile ja mineraalveeravile on Värska hea koht ka kliimaravi poolest, sest siin on Eestimaa kõige kontinentaalsem kliima, mis sobib suurepäraselt hingamisteede raviks.
Värska sanatoorium valmis 1980. aastate alguses ning selle arhitektid olid Ülevi Eljand ja Vilen Künnapu.
Värska Hirvemäel oli meie matkajatel võimalus teha piknik. Seejärel külastasime Piusa liivakoopaid. Piusa koopad on inimene rajanud 1922.–1976. a, kaevandades klaasiliiva.
Neli aastat tagasi on osa kaevanduskäike piiristatud turistidele külastamiseks. Tegemist on kahe-kolme meetri laiuste käikudega, mida eraldavad viie-kuue meetri kõrgused sambad.
Tänapäeval on Piusa koobastiku looduskaitseala nahkhiirte talveune veetmise paigaks. Koobastes talvituvate nahkhiirte arv on hinnanguliselt 3000–4000. Nii on inimene sinna teinud looduslikult tähelepanuväärse objekti, mis pälvib huvi kogu Euroopa mastaabis.
Alam-Pedja looduskaitseala
Teine loodusekskursioon viis Tõrva matkajaid Alam-Pedja looduskaitsealale. Giid Juhani Püttsepp ühines meiega alates Tartust. Tema juhatusel sõitsime Tartust välja Tallinna poole ja pöörasime Laeva jõe kohal looduskaitsealale. Selle pindala on 260 ruutkilomeetrit.
Veel umbes 7500–10 000 aastat tagasi asus see ala Võrtsjärve vee all. Alam-Pedjal on loendatud 640 liiki seeni, 461 liiki sootaimi, 193 liiki linde, 43 liiki imetajaid. Kaitsealal on moodustatud neli loodusreservaati, kus inimesele on teatud kuudel liikumine keelatud.
Alam-Pedja looduskaitseala jaguneb soodeks ja rabadeks. Laeva soos asus meie rühm jalgsimatkale mööda Selli-Sillaotsa õpperada, mis kulges suures osas mööda kitsast laudteed. Aeg-ajalt oli võimalik kõrgematel kohtadel liikuda ka mööda kuivemat maad. See oli matk, kus saime näha valdavalt puutumatut loodust.
Silm nägi kõikjal ainult rabamände ja -männikuid, kanarbikku, jõhvikaid, ubalehti ja pilliroogugi. Et suve teine pool on looduses vaikne, siis lindude ja loomade hääli me eriti ei kuulnud. Küll aga võisime lugeda informatsiooni rabaelu kohta õpperaja ääres asuvatelt tahvlitelt. Suuretüki-nimelises peatuses võisime ronida vaatetorni, et näha ka rabamändide latvu.
Palupõhjal saime einestada ja vaadelda Emajõge. Palupõhjal asub mitu talu, millest Einar ja Pille Tammuri talu pakub võimalust ka laagrite pidamiseks.
Alam-Pedja looduskaitseala annab mitmeti tunnistust omaaegsest inimasustusest, mis siin on olnud, aga mis nüüdseks on hääbunud. Nii Selli kui ka Sillaotsa, mis tähistavad õpperaja algus- ja lõpp-punkti, on olnud talukohad, kus inimesed on elanud oma igapäevast elu ja teinud oma tööd, harinud põldu ja hooldanud heinamaad.
Teed ehitati hiljuti
Mööda õpperada jõuab matkaja Suuretükile, mis on ka olnud kunagi talukoht. Seal on näha veel jälgi kartulihoidmise aukudest. Praeguseks on kõik need kunagised talukohad maha jäetud. Ehkki praegu on võimalik tulla Alam-Pedjale mööda kruusateed, on see ehitatud alles 30 aasta eest. Varem liikusid inimesed mööda taliteid ja suviti mööda Emajõge või Pedja jõge. Näiteks kulgeb läbi Alam-Pedja ka Laeva ja Puhja valla piir.
Nii on Emajõe-äärsed inimesed sängitatud viimsele unele Puhja kalmistule ja selleks viidi nad kirstus paadiga üle Emajõe. Võib-olla on Laeva koha nimetuski tulnud sellest, et siinsete inimeste elu on sõltunud väga palju jõgedest ja paatidest ehk siinsete elanike mõistes laevadest.