See oli ühel palaval juulipäeval. Nõo gümnaasiumis õppiv Valga poiss Robert Sarv oli sõpradega Pedeli ääres. Mängis võrkpalli. Väsis mängust. Käis ujumas. Tuli veest välja. Päevitas. Järsku kuulis appikarjeid.
Nõo gümnaasiumi abiturient päästis Valga arsti elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pedeli ääres oli palju rahvast. Keegi oli ujunud ja vee alla vajunud. Kaldal olnud naised olid märganud, et inimene on kadunud ja hakkasid karjuma. Robert Sarve peast välksatas läbi mõte, et võib-olla eestlastele ei jõua see hüüd nii ruttu kohale – temas on ju segaveri (ema venelane, isa eestlane) – , aga iga kaotatud sekund võib tähendada surma.
Robert tormas vette, ujus jõe keskele. Sukeldus. Vee all oli nii pime, et kuigi palju polnud näha. Tõusis pinnale. Ujus edasi kaldalt antud juhiste järgi. Hoidis silmad veest väljas, kätega kompas, et leida vees olijat. Sukeldus teist ja kolmandat korda.
“Ma ei teadnud, keda otsin. Arvasin millegipärast, et see on väike laps,” meenutas Robert Sarv ajakirjaniku palvel juhtunut. “Kui inimese leidsin ja vee pinnale tõmbasin, nägin, et see oli mees. Näost lilla. Kui temaga kaldale ujusin, tulid teised appi.”
“Kõik olid paanikas, tahtsid aidata. Aga niisuguses olukorras pole kõigil midagi teha,” jätkas noormees. “Olen elustamist autojuhilubade saamiseks õppinud, aga kartsin, et võib-olla ei saa hakkama. Selle töö võtsid kaks naist enda peale. Mina juhendasin neid, et nad kaks korda hingaksid ja viisteist korda suruksid. Kiirabi tuli päris ruttu. Arstid kontrollisid mehe pupille ja pulssi ning viisid ta minema.”
“Ema, ma tõin inimese veest välja, võib-olla päästsin ta ära,” ütles Robert, kui koju jõudis.
Jutud hakkasid linnas liikuma. Paari päeva pärast sai Robert teada, et see mees oli Valga haigla arst Jaan Org. Suvisel koolivaheajal Eesti Postis tööl olles öeldi päästjale kord, et Org käis posti järel. Siit tegi ta järelduse, et inimene on taas jalul.
Ujumine
“Oskan päris hästi ujuda ja tunnen end vees väga hästi. Kopsumaht on hea, nii ei karda ma ka vee alla minna ja võin seal küllalt kaua olla,” rääkis Robert endast. Ujuda oskas ta juba kuueaastaselt, vanemad Tambres õpetasid. Koolis olid ka ujumistunnid. See meeldis talle. Ja nüüd võib ta öelda, et vett ja sügavust ei karda.
Pedelis ta palju ei uju. On küll piki jõge ja üle jõe kõige laiema koha pealt ujunud. Teda on kandnud ka Pikkjärve, Kaagjärve, Tõrva, Pärnu, Tallinna, Hiiumaa vesi. Kuskil Poolas käis ka ujumas. Mingites päästmisoperatsioonides pole varem osalenud. Küll on ta lastele kaugele vette läinud palle ära toonud.
Kes ta on?
Robert Sarve ema Ljudmila on praegu klienditeenindaja, isa Enn kaugsõiduautojuht. Nende kodus räägitakse eesti ja vene keelt. Robert kasvatati eestlaseks – pandi eesti lasteaeda ja hiljem eesti kooli. Vaid siis, kui ta oma esimese käeluumurruga arsti juurde läks, öelnud arst, et tal on vene aktsent. Teised pole märganud.
Lõpetanud Valga gümnaasiumis üheksa klassi, läks Robert Nõo reaalgümnaasiumi. Miks sinna?
“Arvan, et Valga gümnaasium ei suuda pakkuda sellist haridust, nagu mina olen suuteline vastu võtma. Nõkku tulevad Eesti eri paigust andekad lapsed ja nii on tase ühtlane ning õppida lihtne. Mina pole matemaatikas eriti tugev, aga sealt saan üldise hea hariduse.
Et Nõo gümnaasiumi lõpetanu ei saa ülikooli tasuta õppe kohale, on peaaegu võimatu. Õpetajad poevad selle nimel nahast välja. Igas tunnis on väga hea õpetaja,” põhjendas Robert Sarv kooli valikut.
Valga gümnaasiumis eelistatakse tema arvates kergejõustikku, kuna ka õpetajad on kergejõustiklased. “Nõos tegeldakse kõikide aladega võrdselt. Kui keegi on mingil alal tugevam, aidatakse tal võistlusteks valmistuda. Valgas on raske jalgpallimeeskonda kokku saada, Nõos saab,” on tema arvates veel üks Nõo eelis.
Nii sõidab ta, Valga poiss, pühapäeva õhtul rongiga Nõkku, reedel rongi või bussiga sealt koju. Nõos elab internaadis. See on tasuta. Ka tema õde õpib samas koolis, Robert 12., õde 11. klassis.
Koolis läheb tal hästi, õpib “neljadele” ja “viitele”. “”Neljadele” pole raske õppida. “Viite” pärast peab natuke pingutama,” on Roberti tubliduse mõõt.
Vabal ajal mängib ta palli, eriti meeldib talle jalgpall. Oma eluga on ta rahul, isegi väga rahul. Tema arvates läheb tal kõik enam-vähem nii, nagu ta tahab.
Tulevik
Pärast gümnaasiumi tahab Robert Sarv minna Tartu Ülikooli õigusteadust või politoloogiat õppima. Teda huvitavad ajalugu ja riigi toimimine.
“Tahaks Eesti riiki paremaks muuta. Siin toimuvad igasugused kahtlased tehingud. Kes võimule saavad, hakkavad omavahel pirukat jagama.
Tööinimesel on päris raske toime tulla. Hinnad tõusevad, tööandjad ei taha rohkem maksta ja töötegijal jääb raha vähem kätte,” on noormehe tähelepanekud.
Medal
Ühel päeval kutsuti Robert Sarv Tallinnasse siseministeeriumi sinisesse saali, kus siseminister ja päästeameti peadirektor tunnustasid elupäästjaid. Ka Robert sai päästeteenistuse medali inimelude päästmisel ilmutatud vapruse eest.
Noormees tundis, et on millegagi hakkama saanud. Koolis kiitis direktor teda ja küsis, kuidas Tallinnas läks. Kaaslased nimetasid teda mõnda aega kangelaseks. Alles siis, kui ütles, et aitab küll, jätsid järele. Elu läheb edasi.
Roberti ema Ljudmila Sarv on õnnelik, et tema poeg reageeris kiiresti, ei kartnud ja sai hakkama niisuguse julge teoga. “Hea, et doktor on elus. Ärgu vaid sinna enam ujuma mingu,” ütles ta.