Tõrvalastega käis kammersaalis kohtumas viiekümnes inimene, kelle juured ulatuvad Helme kihelkonda. Seekordseks kodukanti naasjaks oli professor Rein Taagepera. Oma põnevast elukäigust ja teadlaseks kujunemisest oli külalisel pajatada nii mõndagi.
Professor Rein Taagepera rääkis oma eluteest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Minu vaarisa vaarisa Jaani ja tema abikaasa Pibi viis last sündisid aastatel 1741–1750 Taagepera mõisa mail Overlaini külas Soka talus. Tema vanaisa vanaisa Märt viidi sealt umbes 1805. aastal seoses mõisapreili abiellumisega Elva lähedale Aru valda. 1819. aastal kaotati pärisorjus ja alamale klassile anti perekonnanimed. Märt võttis omale perekonnanimeks Taagepera,” selgitas külaline.
Rein Taagepera isa oli loomaarst, jõudis sel alal isegi dotsendiks saada. Ema Friida oli Noorte Naiste Kristliku Ühingu asjur. Sel ametipostil töötas ta kuni ühenduse likvideerimiseni 1940. aastal.
Koolitee algus
“Alustasin teadmiste omandamist Õpetajate Seminari harjutuskoolis. Suviti aga, nagu paljud teisedki maapoisid, käisin Külitse Ani talus karjas. Minu kantseldada oli kuni üheksa lehma. Sarvekandjaid jäi aga pidevalt vähemaks, sest taludele pandi väga kõrged normimaksud peale ja neid ei jõutud täita,” meenutas Rein Taagepera.
Edaspidine elutee viis teda Saksamaale ja Marokosse.
1953. aastal lõpetas Taagepera keskkooli. Ülikooli astumise lõikas läbi kõhutüüfus.
Järgnev aastakümme tõi Rein Taagepera ellu taas muudatusi ja reise. Ta elas sel perioodil Torontos, mitmel pool Kanadas, Helsingis ning USA idarannikul.
Sel perioodil Taagepera abiellus. Tema abikaasa Mare on elukutselt keemik.
Rein Taageperast sai järgnevate aastate vältel abiprofessor University of California Irvine‘i harus.
Temalt ilmusid esimesed uurimused valimissüsteemidest. Seitsmekümnendatel aastatel tegi Taagepera ettepaneku anda Eestile Ungari staatus. Ehk teisisõnu soovitas viisi, kuidas saaks Eesti NSV Liidu koosseisust välja tõmmata. See julge samm pani ta tollaste NSV Liidu võimukandjate terava rünnaku alla. Sellele vaatamata jätkas teadlane võimaluste piires tegevust Kotkajärve metsaülikoolis ning Balti uurimuste arendamise ühingus.
Kaheksakümnendate aastate algul elasid Taageperad mõnda aega Helsingis. Nõukogude Eesti külastamine oli perele keelatud. Rein Taageperast sai University of California täisprofessor. Ilmus Misiunase ja Taagepera kirjutatud ingliskeelne raamat “Balti sõlteaastad”.
Rein Taageperast sai Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna looja ja selle dekaan. Alates 1993. aastast elab ta pool aastat Tartus ja teise poole Ameerika Ühendriikides. Ilmus Taagepera ja Schugart‘i ühistööna valminud raamat valimissüsteemide kohta. Ta oli aktiivne isamaalane ka laulva revolutsiooni päevil. Läbis ka Eesti presidendiks pürgijate valimiskadalipu. Valituks osutus tookord Lennart Meri.
Praegu jätkavad Rein ja Mare Taagepera pedagoogitööd. Nende kolm last – Tiina, Salme ja Jaan – on abielus ja elavad Ameerika Ühendriikides.
Kirjamees
Teadustöö ja õpetajaameti kõrval on Taagepera jätkanud ka kirjamehena. Temalt on ilmunud raamatud “Võta võim” ja “Soome-ugri rahvad Venemaa Föderatsioonis”. Viimane on näinud trükivalgust ka inglise ja ungari keeles. Üle saja artikli on ilmunud teaduslikes ajakirjades.
“Kui okupatsiooniaastatel oli Eesti hädas võõrvõimu rõhumisega, siin nüüdisaja paiseks on laste arvu pidev vähenemine. Teiseks suureks ohuallikaks on üha suurenev usaldamatus. Okupatsiooni ajal võeti meestelt ära tegevusvabadus ja mõttepaindlikkus. Sellest tulenevalt on tänapäeva meessoost isikud jäänud loiuks ning ükskõikseteks. Ka perekonnaelu suhtes,” rääkis Rein Taagepera.
“Laste kasvatamine on tänuväärt tegevus. Meie vabariigis on see aga rist ning viletsus. Et perekonnaelust ja laste kasvatamisest täit rõõmu tunda, tuleb kõigepealt taastada usaldus. Olukorras, kus valitseb rahamaania, on perekond ja kodusoojus teisejärguliseks muutunud ning see on meile rängalt kätte maksnud.”
Lugemise kohta ütles emeriitprofessor Rein Taagepera nii: “Kuna aeg on kiire, valin ma hoolega, mida lugeda. On raamatuid, mida pean lugema, on raamatuid, mida tahan lugeda, ja on raamatuid, mille ma mõtlematult kõrvale panen.”