Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2459905t1hbf15.jpg)
Luua metsakoolis õppides sai Aare Jaama loomatopiste tegijalt esimesed juhised, siis jättis selle hobi paljudeks aastateks unustusse. Ühel päeval aga hakkas uuesti proovima. Kütipaberid on ka tema abikaasal Airel ja nende kodu on jahitrofeedest tulvil.
Jaamade kodus on palju pargitud nahku ja nii võib igal pool, kus istud, istmiku alt leida mõnusalt pehme loomanaha. Eks igal nahal ole oma saamislugu ja lugusid on jäänud küll ka unustusse, kuid elamusrikkamalt kütitud loomad on meelde jäänud.
Seintel on põdra, hirve ja metskitse büstid ning üks Soomes kütitud valgesabahirve oma. Samuti on palju sarvi ja koljusid. Tal on loomatopiseid aeg-ajalt rohkem või vähem. Käib külalisi, kes lunivad, et müügu ära.
“Mõtlen, et kui ta nii väga tahab, siis võtku pealegi, küll ma uue saan. Alati ei suuda kohe uut teha. Öeldakse ikka, et rätsepal pole kuube ja kingsepal kinga ega metsavahil puid. Nii on külmikus karu- ja hundinahk topiseks tegemiseks. Aeg oleks linde teha. Külmikud on materjali täis. Tegemine võtab aga väga palju aega ja muu elu tahab ka elamist,” räägib taksidermist, kellel just käsil põdranaha “hööveldamine”. Ohtrasti tuuakse sarvi ja soovitakse, et ta neid töötleks ja alusele paneks.
“Ise olen lasknud põdrasarved teha Aare Jaamal (taksidermist) Soontagal. Kvaliteeti võib hinnata väga heaks ja hind oli ka ülisoodne,” kirjutatakse internetis ühes jahimeeste foorumis.
Tähtis pole liha
Kui palju Aare Jaama aastate jooksul loomi küttinud on, selle kohta ta enam arvestust ei pea.
“Mul on küttimise “limiit” täis, huvi ja hasarti on ikka, kuid jahimehena on kohustus loomade arvukust piirata. Naudin loomade söötmist ja siis nende vaatlemist.
Muide, raadiosaatjaga põder elutseb rahulikult sada meetrit eemal töötava harvesteri kõrval, metsatöömasina lähedal tunneb ta end vist turvaliselt,” räägib Aare Jaama.
Sügise lühike valge aeg taksidermisti ei sega, sest tema töö käib nagunii elektrivalgel ja üksinduses. Et topis tuleks võimalikult loomulik, peab selgeks tegema iga looma liikumise ja anatoomia.
“Kellel on tahtmist teha, see leiab võimaluse õppimiseks. Kes ei arene, see ei arene ka siis, kui kõik ette laduda,” selline on Aare Jaama tarkus.
Luua metsakoolis õppides oli esimene kokkupuude topisetegija Erich Sopiga. Paljud tahtsid ka ise proovida ja küsisid õpetust. Mees ütles, et ei taha õpetada ja ei õpeta.
Aare Jaamale ütles ta pärast paariaastast lunimist: “Sind see asi vist huvitab, seletan, kuidas see käib, aga ei näita.”
“Kooliajal hakkasin siis ka omal käel õppima. Ühel hetkel tuli tüdimus ja hulk aastaid ei teinudki midagi. Eks see töö ole vaevaline ja noor inimene ei saa lõpptulemust kiiresti kätte.
Taksidermistiks hakkamine
Ükskord saatis tollal maavalitsuses töötanud Gunar Vaigre mõne trofee ja ütles, et hakaku aga uuesti tegelema. Ettevõttes Maa ja Talu kadus töökoht ära ja leidsin, et vaim on topisetööks küps ning ehk saab peret selle tööga toita,” meenutab Aare Jaama algusaastaid. Tänapäevast tehnoloogiat õpetas Tagula mees Ülo Virnas.
Et topiseid tegema hakata, peab olema kopsakas algkapital. Aare Jaama võtab kingakarbisuuruse paki ja näitab loomade silmi. Ta tellib neid Saksamaalt. 200–500 krooni paar, seda peab ta veel heaks hinnaks. Karbikeses on silmi umbes 10 000 krooni eest.
“Suure karutopise tegemine maksab oma 20 000 krooni. Selle sees on sisu tellimine 12 000 krooni. Kui aeg ja töö juurde arvata, siis tuleb palk küllalt väike. Rikkaks küll ei saa,” ütleb Aare Jaama, kes teise tööna tegeleb mesindusega.
“Me oleme ka Saksamaal tööl käinud. Rubla ajal läksime ja krooni ajal tulime. Viis kuud olime talus sulased. Tagasi ei himusta,” ütleb Aire Jaama.
“See on elukogemus. Keskmine eestlane on targem kui sakslane. Imestati, kuidas ma oskan auto mootori laiali laotada ja uuesti kokku panna,” lisab Aare Jaama.
Jaamade kolmelapselise pere noorim tütar Marel on kindel, et hakkab bioloogiks, kui selleks ei saa, siis zooloogiks. Koos vanematega käib ta metsas loomi jälgimas.
“Ärme püssi kaasa võta,” on tütre soov, kui kantslisse või söödakohti vaatama minnakse. Taliraps on veel ilus, põdrad ja kitsed käivad maiustamas. Jälgitakse loomade käitumist ja arvukust.
“Kui ilveseid hakati rohkem küttima, kasvas jäneste arvukus. Ilvesed murravad kitsesid rohkem ka lõbu pärast. Kitse kättesaamine ei ole ilvesele probleem. Mõnest loomast süüakse tagakintsust pisut, ülejäänud murtud loomad pole nälja pärast murtud,” on Aare Jaama kogenud.
Tema arvates on põtru parasjagu. Võsa on kõik kohad täis ja raske on põtru kätte saada. Hundid kardavad kõige vähem lapsi ja naisi ning kõige rohkem täiskasvanud mehi. Kiskjale on inimene saak ja kui veel jooksma panna, ärkab röövlooma instinkt ning inimene ongi ohver.
Sama lugu on mis tahes loomaga – kui tal tekib väljapääsmatu olukord, siis ründab. Ühe sõbraga Viljandimaalt oli juhtunud, et ta vilistas sokku, kuid metsast tuli välja siga. Mees pani küüni otsa mööda üles, kuid püss jäi alla. Pärast mõtles, et kuidas ta küll sai seinapidi üles, nii, et seinale jäid pikad mustad kummikujutid, see tundus takkajärele võimatuna.
“Jahimees valib, millist looma küttida ja lask peab olema korralikult tehtud,” mainib Aare Jaama.
Abikaasa Aire, kes kartis metsa ja loomi, on Aare kõrval jahinduse selgeks saanud ja eksamigi teinud. Ta on lasknud sea, sokkusid, põtru ja jäneseid.