/nginx/o/2013/10/04/2460331t1h6d8f.jpg)
“See on (filmi)lugu kolmest poisist, kes ühel päeval peavad tegema valiku, ja viiest luureagentuurist, kes mängivad nende ümber ringmängu. … ja sellest, et riikidel pole sõpru, vaid ainult huvid. Ja suurest sõjast kõigi ümber ja väikesest sõjast neist igaühe sees.”
Merike Jürjo, filmitoimetaja
Nende lausetega algab film “Kuum külm sõda. Haukka grupp”, mille esmalinastus oli 9. mail 2005 Eesti Televisioonis. Vähemalt korra on ETV seda filmi suvel veel näidanud.
Kaks aastat tagasi pakkus kuueosalise filmi ühe osa teemaks Haukka grupi loo produtsent Kiur Aarmale Erik-Niiles Kross. Temast pidi Kiur Aarma kõrval tulema teine stsenarist. Kui aga Kross läks tööle Iraaki, haaras stsenaristi sulepea kahekordne maailmarändur Tiit Pruuli.
Haukka lugu
Eesti poistest koosneva Soome luuregrupi Haukka lugu on üks omapärasemaid Teises maailmasõjas. Fašistliku Saksamaa liitlasena oma Jätkusõda pidav Soome oli Saksamaale lojaalne ainult niikaua, kui viimasel Vene rindel asjad hästi käisid. Kui aga sakslased 1944. aasta jaanuaris Leningradi alt ühe jutiga Narva jõe taha suruti, tuli Soome armee ülemjuhatajal, tsaariaegse Venemaa luurepolkovnikul marssal Mannerheimil hakata tõsiselt mõtlema Soome riigi väljumisele tapvast sõjast.
Oli selge, et Soome armee suudab Punaarmeele niikaua vastu pidada, kui Soome laht on miinilukus ja Saksa väed Eestis. Peaksid viimased Hitleri käsul ja Soomele ette teatamata Eestist lahkuma, jääks Soome lõunarannik kaitseta.
Staliniga separaatrahu sõlmimine poleks enam olnud võimalik. “Baromeetriks” ja õigel ajal häiresignaali puhujaiks pidid kujunema Vene ja Saksa okupatsiooni alt Soome põgenenud, Erna retke ja Jätkusõja kogemustega, radisti- ja luurajakoolitusega noored eesti poisid.
Nendest moodustas Soome luure nn Haukka grupi. Grupi üldjuhiks jäi Soome luureohvitser kaptenleitnant Heikki Aulio. Grupi käsutada olid endiste Eesti ja Soome salapiiritusevedajate juhitud kiirkaatrid, portatiivsed raadiosaatjad ja salajane raadioemajaam Soome lõunarannikul.
Suvi 1941
Otseselt hakkasid luuregruppi moodustama ja selle tööd juhtima dokumentaalfilmi peategelased, Erna retkel suvel 1941 luurajatena Saksa II klassi Raudristid välja teeninud Toomas Hellat, Leo Talgre ja Ülo Jõgi. Need olid need “kolm poissi”, kellest kirjutas Merike Jürjo.
Saksa-vastaste küsimustikega varustatud mehed jaotati laiali mööda Eestit. Keegi aga reetis soomlaste salaplaani ja eesti luurajad said Saksa vastuluure käest “viimase karmi hoiatuse” ning uue ülesande – anda raadio teel luureandmeid Saksa väejuhatusele peatselt Punaarmee lähitagalaks muutuvast Eestist.
Pärast septembris 1944 Soome poolt vaherahu sõlmimist Nõukogude Liiduga pagesid Soome sõjaluurejuhid Hallama ja Aulio koos arhiividega Rootsi, sealt edasi Hispaaniasse. Arhiivimaterjali puudumine jättis ellujäänud ja hukkunute lesed ilma suurest Soome sõjapensionist.
Aulio lõpetas oma elupäevad Venezuelas, Hallamaa Hispaanias. Nõukogude Liidule välja andmise hirmus põgenesid Soomest Rootsi ka Hellati, Talgre ja Jõgi noored naised, kes olid pealegi lapseootel.
Nagu ikka seda viimases suures sõjas juhtus, Eesti poisid jäeti häbitult maha. Ei tulnud nendele lubatud paati järele ei Soomest ega Rootsist. Varem või hiljem langesid vaprad noormehed Eestis surnult või elusalt NKVD-NKGB kätte.
Just detsembri keskpaigaks 61 aastat tagasi olid Haukka eestlastest juhid tabatud või langenud. Sellest siis film, mille üheks toimetajaks oli Merike Jürjo.
Filmi stsenaristid Kiur Aarma ja Tiit Pruuli olid meeldivalt üllatunud, kui said endale abimeheks kirjastuse Maalehe Raamat välja antud minu just samal teemal koostatud põhjaliku raamatu “Viie luure agent. Eesti luurajatest II maailmasõjas”. Stsenaristid said autorilt küsida selgitusi ja haruldasi fotosid.
Muide, raamatu teema, käsitlusnurk ja kaunis kujundus pakkusid laialdast huvi. Veebruaris 2004 keskmise tiraažiga trükitud raamatut poole aasta pärast enam raamatupoodides polnud. Ja seda vähimagi reklaamita ja isegi raamatu tutvustamiseta meedias.
Kahjuks tegi režissöör Rene Vilbre palju võimalusi pakkuva emotsionaalse kallakuga luurefilmi asemel saksa, soome ja vene sõjakroonikast pärit lahingustseenidega rohkem küll tavalise sõjafilmi. Üleliia paukuv taust summutas luurefilmi ja eesti poiste hukkumise mõtte.
Seos Valgamaaga
Kuidas siis Haukka luuregrupp on seotud Valgamaaga? Esimesed inimkaotused sai Haukka nimelt Valgamaal. Leo Talgre tõi septembris 1944 isiklikult Tallinnast Valgamaale kaks kohalike juurtega luurajat. Üks oli Artur Amon, radistinimega “Ats”, teise mehe nimi oli Pikk.
Meeste ülesandeks oli lasta Punaarmee lahingukord vaikselt üle minna ja alles siis alustada tegevust. Luureandmed pidid nad edastama Leo Talgrele Tallinnasse. Ilmselt jõuti Valgamaale liiga hilja, vahetult enne Punaarmee suurpealetungi algust Väikesel Emajõel 14. septembril.
Ei jõutud leida kindlat peidukohta lahingukära möödumiseks. Teadmata kus, millal ja mis asjaoludel said mehed Valgamaal esimesel kokkupuutel Punaarmeega surma. Kui keegi peaks midagi teadma Amoni ja Pika saatusest, palun märku anda.