Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugesin hiljuti Valgast pärit kirjaniku Valve Saretoki (1911–2004) romaani “Kajaja” (Toronto 1959), mis on tihedalt seotud tema teise romaaniga “Hiiobi tütar” (1958), mida olen varem lugenud. Osa nende romaanide sündmusi kattub, osa aga mitte.
Ja mis peamine – ka “Kajaja” sündmustik areneb põhiliselt ühes Lõuna-Eesti väikelinnas. Kuigi Valgat ei ole sõnagagi mainitud, on linna omapära selgelt tuntav. Ja romaani keskne tegelane on muidugi jälle Valga ärimehe tütar Kärena Hiiob (Valve Saretok ise).
Romaani algul on ta veel algkoolitüdruk, siis gümnaasiumiõpilane ja romaani lõpul juba Tartu Ülikooli üliõpilane.
Aga Valgas oli tollal palju vene emigrante, ka balti vanapreilisid, kes teenisid kesist leiba tundide andmisega.
Oli heaks tavaks, et perre võeti mõni “preili”, kes õpetas lastele häid kombeid ja käis nendega koos isegi tantsupidudel, nii ka koos Kärenaga.
Kärena ja teised tütarlapsed käisid linnas uisutamas, linnateatris, ka kinos ja promenaadil patseerimas.
Kena koht romaanis on linnalähedane suvituskoht Kajaja, kus sõlmitakse uusi tutvusi nii tüdrukute kui poistega. Kärena saab tuttavaks Juta Raagiga Palu suvilast. Sõprus kujuneb ka Jallaide perekonnaga, eriti Helga, Juula jt. Tähelepanu äratab seal ka noormees Martin Taur, paaditõrvaja ja hilisem õppur Tartus.
Käiakse koos ujumas, päikest võtmas ja mis salata, ka suitsetatakse. Kuid seda siiski mõõdukuse piires. On kiindumusi ja armumisi. Kõiki hoiab elevil Oru kiriku abiõpetaja Jüri Nurkliku “romaan” Juulaga, mis aga lõpeb karilejooksmisega, sest õpetajal on juba aastaid olemas registreerimata elukaaslane, kes südilt oma mehe kaitseks välja astub.
Suvevaheajal viibib Kärena ka onunaise pool Tallinnas. Ja romaani sündmustik viib lugeja niihästi väikelinnast Kajajale kui ka Pärnu, Tallinna, Narva-Jõesuu ja Tartu.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist siirdus Kärena Tartu Ülikooli, sattus naiste organisatsiooni Põhjatari külalisõhtule ja võeti hiljem selle liikmeks. Ja jälle sõlmis ta uusi tutvusi, nt kaasvõitleja Jaana Raudsepa jt.
Olid loengute külastamised ülikoolis, korteriprobleemid ja vabal ajal käimine Atheena kohvikus ja Sinimandrias. Kärena elas ülikooliellu sisse.
Kahju, et Valve Saretoki nauditavad romaanid, nagu “Hiiobi tütar”, “Kajaja”, “Aga, Gret ...”, “Läbi uduliniku” pole kordustrükis Eestis ilmunud. Lugejaid kindlasti jätkuks.
Ka “Kajaja” on põhiliselt ajaviiteromaan, kus tegelasi väga palju, kuid teos on huviga loetav.