Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Herta Laipaik (1943. aastast Herta Leilia Rumma, 1955. aastast H. L. Kornev) on sündinud 29. jaanuaril 1921. aastal Valgamaal Hummuli vallas käsitöölise perekonnas.
Teda tuntakse prosaisti ja noorsookirjanikuna. Ta õppis Tõrva algkoolis, lõpetas Tõrva ühisgümnaasiumi, õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust. Viibis 1942. aastal Valga eeluurimisvanglas.
Ta on töötanud Tartus Postimehe ja Tallinnas Õhtulehe toimetuses ning Tallinnas Eesti Sõna mittekoosseisulise kaastöölisena.
Herta Laipaik oli Tõrva lastesõime meditsiiniõde, Taheva ja Elva lastesanatooriumi ning Tõrva haigla vanemõde. Ta elas väljasaadetuna Siberis, töötades 1950–1953 Krasnojarski krai Razdelnoje haiglas.
Pärast Eestisse tagasitulekut oli Herta Laipaik Abja rajoonilehe kirjasaatja, töötas Tallinnas 1970–1974 riiklikus raamatukogus ja 1975–1977 teatri- ja muusikamuuseumis raamatukoguhoidjana.
Ta on kutseline kirjanik Tallinnas 1977. aastast, Kirjanike Liidu liige 1984. aastast.
Kirjanduslikku tegevust alustas Herta Laipaik 1940. a, romaan “Teenijatüdruk Kärt” (1944) ilmus ajalehes Eesti Sõna. Sellest perioodist on ta kirjutanud raamatus “Tuulekellad” (2000), mis oli tema 21. raamat.
Herta Laipaiga sulest on ilmunud rohkesti noorsookirjandust (“Hõbetähega taigas”, “Üksik paat Jenisseil” jt). Saksa okupatsiooni ajast räägib romaan “Hallid luiged” (1986). Romaanid “Pärlid surevad pikkamisi” ja “Musta opaali rada” moodustavad koos romaaniga “Angara ääres” omalaadse, läbivate tegelastega triloogia. Tänapäeva käsitlev satiirilise suunitlusega romaan “Oma koja narr” (1998) keskendub mammonakultuse pilamisele. Herta Laipaiga kuuldemänge ja järjejutte on korduvalt esitatud Eesti Raadios. Ta on avaldanud ka kriitikat ning publitsistikat.