Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2460791t1hf946.jpg)
Tunnen siirast muret viimasel ajal tasuta koolitoidu ümber toimuva pärast. Viimane piisk karikasse oli Riigikogu infotunnis sõna võtnud keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps, kes näitas selle probleemi vastu üles hoolimatust, olles unustanud koalitsioonileppes üheselt antud lubadused.
Koalitsioonileppes on selgelt kirjas, et valitsusliit katab alates 2006. aasta 1. jaanuarist riigieelarvest tasuta koolitoidu kulud põhikooli ulatuses ning alates 2006. aasta 1. septembrist kutsekooli õpilastele. On täiesti loomulik, et nii omavalitsustel kui lastevanematel tekkisid õigustatud ootused riigieelarvest täielikult tasutava koolilõuna osas.
Leian, et sellest möödahiilimine on lihtviisiline poliitpettus ilma olulise põhjuseta, sest puuduolev summa on meie kiiresti paisuva riigieelarve taustal tühine, aga vajadus tasuta koolilõuna järele endiselt väga suur.
Ikka kuuleb siin ja seal, kuidas suure osa õpilaste jaoks on koolilõuna ainus normaalne toidukord päevas. Kas me ikka anname aru, millega me oma väikese rahvaarvu juures mängime.
On selge, et valitsuse poolt kinni makstava 10 krooniga lõunasöögi eest ei ole võimalik katta koolilõuna kulusid ja kõhtu täis süüa. 10kroonine lõuna maksumus on kehtinud juba aastast 2002, praegune koolilõuna maksumus on vähemasti 15 krooni. On suur vahe, kas riik tasub põhikooli õpilaste lõuna või toetab lihtsalt suvalise summaga omavalitsusi, et viimased ise tasuksid koolilõuna eest.
Põhiseaduse järgi on tasuta põhihariduse tagamine riigi üks tähtsamaid haridusalaseid ülesandeid. Eesti riik ei täida praegu põhiseadust, sest töövihikud, kunstiõppetarbed tuleb ise kinni maksta. Paljud riigid liigitavad ka koolilõuna eest tasumise riigi kohustuste alla tagamaks tasuta põhiharidust, sest harimatuse riskid on ühiskonna turvalisusele ja majandusarengule ühed suurimad.
Eesti poliitikas on puru silma ajamine muutumas aasta-aastalt üha enam normaalseks rahva armastuse võitmise instrumendiks. Repsil polnud mingit raskust teatada, et ega riik olegi lubanud kõigi laste koolilõuna eest maksta, riik polevat lubanud ka kogu lõuna kulusid katta, ja üldse – riik maksab praegugi rohkem, kui on toiduportsjoni hind, kui sinna sisse ei arvesta toiduvalmistamise kulusid.
Riigitoetusest puudu jääva osa peab nüüd kinni maksma kohalik omavalitsus või lastevanemad. Valitsuse selline käitumine on tekitanud palju segadust enamikus Eesti omavalitsustes ning näitab kultuuri puudumist.
Valitsuskoalitsiooni koosseisu kopeeriv Tartu volikogu hääletas õndsalt maha isegi ettepaneku, et puuduva raha kataks Tartu linn. Ikka sellesama Keskerakonna osalusel, kes rahva armastuse võitmiseks on lugematul arvul kordadel lubanud tasuta koolilõunat.
Reformierakond, kelle ideoloogia järgi igaüks maksab enda eest, võib endale rinnale patsutada – meie võit! Samas tunnistas Reps, et tal puudub tõsikindel alus – kui palju koolilõuna maksab. Huvitav, mille alusel tegi ta rahandusministrile ettepaneku, kui palju riik peaks eelarvesse raha eraldama. Võimalik, et segadused koolilõuna ümber ei kajasta muud kui ministeeriumi tegemata tööd.
Tegelikult on tegemist palju laiema probleemiga kui koolilõuna tagamine õppijatele, tegemist on haridusõiguse realiseerimisega. Õigus haridusele on keskne inimõigus, ilma milleta ei ole ellu viidavad teised inimõigused. See on ka üks põhjus, miks paljudes riikides kõlab seisukoht, et riigi kehtestatud hariduskohustus peab olema ka tagatud tingimustega selle elluviimiseks.
Tasuta kohustuslikku põhiharidust tõlgendatakse sageli kui tasuta õpet, tasuta koolitransporti, tasuta õpikuid, tasuta töövihikuid ja tasuta koolilõunat. Seda kõike meil ju kahjuks pole. Pean täiesti eksitavaks seisukohta, et kool pole sotsiaalasutus ja et haridussüsteemis ei pea tegelema sotsiaalhoolekandega.
Paljudel juhtudel jääbki õigus haridusele tagamata ja hariduskohustus täitmata mitte haridusprobleemide, vaid sotsiaalprobleemide tõttu.
Vanemate tööpuudus ja sellest tulenevad probleemid, nagu laste alatoidetus, on üks koolikohustuste mittetäitmise põhjus. Kui paljudes kohtades kõlab hinnang, et koolilõuna on peaaegu kolmandikule meie lastest ainus korralik söögikord, siis ma ei kujuta ette, kaua me saame sellest probleemist mööda vaadata.
Tuletagem veel kord meelde, et Soome kehtestas tasuta koolilõuna 1.–7. klassini kohe pärast Teist maailmasõda, ja seda olukorras, kus Soome riik oli tunduvalt vaesem. Erinevalt meist oli soomlastel tarkust vaadata pikalt ette ja tunda muret rahva säilimise pärast.
Koolitoidu ümber poliitmängude mängimine on kohatu. Kui koolitoit oleks kinni makstud riigieelarvest, oleks see andnud kogu ühiskonnale positiivse sõnumi selle kohta, et me hoolime noortest peredest ja lastest.