Walka sünd kajastub klaveril ja vanades dokumentides

Muuseumile kingitud klaveril mängis Vladimir Minski, teda saatis basskitarril Ants Loos. Foto: Heino Käos

Hiljuti kogunes Valga muuseumi tema sõprade ja ajaloohuviliste seltskond, et tutvuda muuseumi uue annetusega ja kuulata sellel mängitavat muusikat ning loengut Valga esmamainimisest.

Muuseum on seoses mitmesuguste tähtpäevade ja sündmustega ikka püüdnud oma sõpradele mõnd loengut pakkuda. Seekord veidi erandlikult, tutvustades ühtlasi üht hinnalist annetust. Annetajaks on Valga Peetri-Luke koguduse õpetaja Peep Audova, annetuseks – pianiino Co Lyra Walk. Pianiino nimest lähtuvalt sai kuulata klaveripalasid, Peep Audova mälestusi ning ettekannet Valga esmamainimisest.

Klaver võib olla valmistatud enne esimest ilmasõda või selle ajal. Klaveri ostis annetaja isa Jaan Audova Otepää jaoskonnaarsti Eduard Uuemaa abikaasalt Sigrid Hilda Marialt 1949. aastal. Eduard Neumann suri 1946. või 1947. aastal. Abikaasa oli Otepää naiskodukaitse esinaine ja teda ähvardas 25 pluss viis aastat vangistust. Ta arreteeriti 1950. a ja tema vara konfiskeeriti.

Nendel rasketel aegadel saigi klaveri koduks Audovate pere ja säilis seal tänini. Pianiinol mängis isa Jaan ning tema tütar, Peep Audova õde. Mälestuste järgi võis klaver olla umbes 35 aastat vana, kui ta Uuemaadelt osteti. Nüüdsest kaunistab hinnaline annetus muuseumi näitusesaali.

Valgas valmistatud?!

Klaver võib olla tehtud Valgas. Muuseumitöötajate järelepäringutele vastati nii Riiast kui Tallinnast, et Valgas klaverivabrikut pole olnud. Kuid samas on Alfons Rebase eluloos märgitud, et isa Robert Rebane tegeles koos ristiisa Oravaga klaverite valmistamisega Valgas. Muuseum oleks tänulik, kui kellelgi oleks anda meile andmeid Valgas asunud klaveritöökoja kohta.

Klaveripalad olid pärit 1920.–1930. aastatest. Punaste küünalde põledes kuulati punase kirjaga klaveril Valgre, Gershwini, Rodgersi ja teiste tuntud heliloojate meeleolukat muusikat Vladimir Minski ja Ants Loosi (basskitarr) ettekandel.

Esmamainimine

On päris huvitav, et Valga esmamainimise juubeliaastaks saabub muuseumi klaver, millel on punaselt säramas sõna „WALK“. Ettekannegi keerles põhiliselt selle sõna ümber. Üldiselt peetakse Valga esmamainimiseks sissekandeid Riia linna võlaraamatusse, täpsema nimega “das Rigische Schuldbuch”, aastatel 1286 ja 1296. See raamat on olnud kasutusel aastatel 1286–1352 ja sisaldab 1150 sakslastest, 80 venelastest ja 70 muulastest kaupmeeste nimesid. Sealhulgas Johannes Stedinc de Walko ja Johannes Clericus de Walko ning Thidericus de Walco.

Need sissekanded viitavad linna vanimale nimekujule ja ka sellele, et asustus oli sel ajal juba olemas, kuna kaupmehed elasid ja kauplesid siin. Asustuse olemasolule viitavad ka leedulaste rüüsteretked aastatel 1298, 1329 ja 1345. Pidi olema, mida rüüstata ja mida põletada. Kuid Valgat on nimetatud juba 1266. a, seega 20 aastat varem, ordu dokumentides ja 1284 Novgorodi kroonikas. Mida täpselt seal mainitud on, jääb esmalt ajaloolaste medievistide ja seejärel ka muuseumi töötajate uurida.

Volok ja valketa

Walko, Walco, Walke, Walck, Walcke, Walken, Walkede, Walk, Valk, Walgan, Walga, Valga. Hea laps, mitu nime. Nime päritolu uurimisega hakkasid tegelema Valga kodu-uurijad Jaan Saarmäe, Aleksander Saks ning Alo Lee 1977. aastal. Neid ei rahuldanud senine käsitlus, mis väitis, et Valga nimi on pärit venekeelsest sõnast „volok“ – „volotšit“, mis tähendab lohistama, tõmbama, ning otsustasid pöörduda akadeemik Paul Ariste poole.

Oma kirjas A. Saksale 1980. aasta aprillis kirjutas Paul Ariste, et kohanimed pandi enne sakslaste tulekut ning Valga võib pärineda sõna “valge” vanimast nimekujust – “valketa”. Aleksander Saksalt pärineb ka artikkel “Kust sai Valga oma nime?”, mis ilmus 1984. a Eesti Looduses (nr 9) seoses Valga linna 400. sünnipäevaga ja toetub Paul Ariste oletusele.

Kuid nii üks kui teine oletus on märksa vanemad. Sõnale “volok” viitas Mihkel Kampmann oma raamatus “Eesti kodumaa 2. Lõuna-Eesti” juba 1921. aastal. Ta kirjutas, et “õige varaselt on siin vene kaupmehi leidunud, vist on ka linna nimi nende suust tulnud ja sõnast „volok“ saadud, mis tähendab kahe jõe vahelist kitsast maa-ala, kust paadid hobuste jõul üle lohistatakse”. Kuid Pedeli ja Koiva lähim vahemaa on umbes 10 kilomeetrit ja sellise pika lohistamisega vaevalt et vene kaupmehed hakkama said.

Valge-valgea

Sõnale “valge” on viidanud Mattias Johan Eisen 1918. aastal ajalehes “Maaliit”: “Walga – vist hüüti linna alguses valgeks linnaks. Täishäälikut “a” nime lõpul võib ehk sedasi seletada, et koha tekkimise ajal tarvitati Lõuna-Eesti vanemat kuju “valgea”. Aja jooksul langes “e” vahelt välja ja sedaviisi tekkis Valga linn, Valga nagu teisal Mustvee, Mustjala, Valgjärve jne.”

Samale päritolule julgeb toetuda ka Postimehe artikkel 1925. aastast “Millal asutati Valga ja kust on pärit see nimi?”: „Võimalik, et nimi Walcke, nagu hiljem tihti kirjutatakse, eesti sõnast “valge” on tekkinud, kuid selle väite eest ei julge ma oda murda.

Pärastpoole kaob Walcke dokumentidest ja selle asemele astub Walk, nagu kohta nüüd muudes keeltes nimetatakse, kuna eestikeelne nimi Valga kuuldub. Lõpp “a” ei tohiks väga kõnelda nime tuletamise vastu “valgest”, sest et vanasti öeldi “valge” asemel “valgea”. Igatahes jätan selle tuletamise küsimuse lahtiseks.”

Valgete rüütlite mõis

Paneb mõtlema ka üks mõisa nimi – Valgu mõis Märjamaal ehk vanades dokumentides Walck, in Kirchspiel Merjama. Miks valk-valgu, miks mitte valk-valga või valk-valgi. 1920. aastatel pandi kohanimed omastavasse käändesse. Nii sai nimest Valk – Valga, Vanamõis – Vanamõisa jne.

Kuigi omastavas käändes on meie kohanime kasutatud juba näiteks 1765. aasta Liivimaa kubermangu turukorralduses, millega kehtestati uued nõuded ka “Walgan”. Nimetatud mõisa kohta on muistendite uurija M. J. Eisen arvanud, et “kes teab, ehk nimetati alguses mõisat seal asuvate valget mantlit kandvate ordurüütlite järgi valgete rüütlite mõisaks, mis hiljemini valgete mõisaks lühendati.” Valgete rüütlite mõis – väga romantiline tuletis.

Valk-Valga püsis kaksiknimena kaua kasutusel. Alles 1933. a võeti ametlikult vabariigi valitsuse koosolekul vastu otsus kasutada linna nimena Valga, mitte Valk.

Ka muistse kihelkonna Valgatabalve päritolu on siiani vaid oletatav. Sedagi nime on seostatud küll Valga, küll Põlvaga. Kuid üllatav on, et veel mõni aasta tagasi väideti kindlalt, et Valga pärineb just sellest nimest (vt Olev Remsu ettekanne 2002. a Isamaaliidu konverentsil “Eestluse elujõud”).

Tõenäoline on Valgatabalvet, millel ka kaunis muistne nimekuju – Valgõdapalvo (vt Jaan Kaplinski Uma leht, 2001, nr 12), siiski Kagu-Eestiga siduda.

Valga nime päritolu küsimus jääb endiselt lahtiseks. Lahtiseks jääb ka klaveri päritolu ja valmimisaasta, sest isegi esinenud muusikud seda klaveri sisemusest otsides ikkagi ei leidnud.

Kuid kuulajate nägudel säras rõõm ja veidi ülevustki, küllap ikka sellest ilusast muusikast, mis veidigi talvist meeleolu kevadisemaks muuta püüdis.