Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2461493t1h2fe6.jpg)
Pühajärve lasteaed
Asutatud: 1993
Asukoht: Sihva küla, Otepää vald
Juhataja: Pühajärve põhikooli direktor Miia Pallase, kelle parem käsi, õpetaja Marge Kimmel koha peal toimuvat n-ö ohjab
Töötajaid: kolm – peale Marge Kimmeli ka muusikaõpetaja Lii Peterson ja õpetajaabi Sirje Laas
Lapsi: 18 (liitrühm; kümme poissi, kaheksa tüdrukut)
Raha: kohamaks 110 krooni
Kes on sattunud sõitma Valgast pool kaheksa hommikul väljuva Tartu bussiga, on Sihva peatuses kindlasti märganud koolibussi. Enamik väljujaist põrutab pisut eemal paistva koolimaja suunas, muist asub kangutama samas oleva kahekordse maja välisust.
Ukse kõrval on kaks silti. Üks teatab, et hoones asub raamatukogu, teine, et lasteaed.
Viimasesse pääsuks tuleb üles minna järsuvõitu trepist, mis lõpeb väravatega. Ohutuse esmärgil käivad need riivi. Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla – siiani on trepiga probleeme olnud vaid paaril täiskasvanul.
Endise korterelamu teisel korrusel leiab poiste-, nuku-, töö- ehk pusletoa, õppe-söögitoa (laste sõnul õppimisruum) ja muud vajalikud ruumid.
Pretensioonikana kõlav poistetuba pole teps mitte vaid tugevama soo väikeste esindajate pärusmaa. Sealsete autode ja klotsidega tegutsevad ka piigad. Õpetaja Marge Kimmel näitab toa au ja uhkust – Eestis valmistatud puidust autosid. Võrreldes plastmassist analoogidega peavad need paremini vastu, neid on hõlbus ise parandada ja mis kõige tähtsam, nendega saab ka rohkem eri “töid” teha. Kimmeli tähelepanekuil kaldubki laste sümpaatia pigem puit- kui plastmassautode poole.
Sarnaselt poistetoaga ei tähenda nukutuba seda, et seal vaid tirtsud askeldaksid. “Tädi Marge, kohvile!” on peaaegu traditsiooniline hüüe õhtupoolikuti nende poiste suust, kes pole koolibussiga (15.30) koju sõitnud ja kes päeva lõpuni majas on. Hüüe kostab just nukutoast, kus on väike nukulaud ja -toolid. See on peaaegu nagu inglaste kellaviietee ...
Töötoas on ühe vanema kingitud akvaarium. Mullu 1. septembrist sai see “tööle”. “Kellelgi polnud akvaariumiga kogemust, aga kalakesed peavad kenasti vastu,” rõõmustab Marge Kimmel.
Õppimisruumis on väikestest, väljavahetamist ootavatest lauakestest moodustatud kolm justkui saarekest. Igaüks neist on ühe vanuserühma kasutada. Üks on igal esmaspäeval neli tundi eelkoolilaste käsutuses.
Samas toas on kaks arvutit, üks õpetajate, teine laste jagu. See muidugi ei tähenda, et Pühajärve lasteaia mudilased ühtepuhku internetis surfaksid. Arvuti käivitatakse eranditult pärast lõunauinakut ja siis lähevad käiku spetsiaalsed harivad programmid, olgu siis tähtede õppimiseks, pusle kokkupanekuks või häälte kuulamiseks.
Uinaku ajaks laotatakse põrandale madratsid. Vaid kolmesed tudivad praegu veel ainsas kappvoodis. Peagi on lisa oodata, selleks on raha olemas. Üle-eelmisel aastal osteti uued tekid-padjad ja voodipesu.
Õppimisruumis on omaloominguline kalender. Esimene laps, kes hommikul kohale jõuab, vahetab selles ära nädala- ja kuupäeva. Kui meeles on, muidugi. Kui ununeb, pole lahti midagi. Siis teeb seda lihtsalt keegi teine ja natuke hiljem.
Koolibussi sõiduplaanist tulenevalt on ennelõunane aeg Pühajärve lasteaias täis tihedamat tegevust, mille sees ka kindla peale õuesolek. Õhtupoolik läheb rohkem mängimise tähe all.
Nagu eelmisel aastal, nii ka tänavu lähevad lapsed ühe toreda vanaisa – Mati Naruski – poole linnupesi valmistama. Mullu said nii endale kodu tihane ja kuldnokk. Lapsed kuulsid tookord muu hulgas, millises paigas (kui kõrgel ja kuivõrd peidus) nimetatud sulelised oma elamist näha soovivad. Onu Matil on ka igasuguseid huvitavaid masinaid ja oi-oi, mis eriti äge – karukäppadest kannatada saanud suur puu!
Otepää Looduspargiga koostöös osaleb lasteaed vanapaberiprojektis. Selleks on üks konkreetne prügikast, kuhu vaid paber läheb. Kes tahab, toob mõnikord koduntki seda kaasa.
“Meie õueala piiriks on hekk, mitte aed. Püüame, et see nii jääkski, sest hekk annab tunde avatusest,” on Marge Kimmel rahul.
Üle tee on ühe vanema valduses olev männik. Sinna rajasid kaks isa kelgutee ja seal käivad lapsed ka mängimas. Seejuures ei võeta kaasa n-ö tavalisi mänguasju, vaid leitakse kohapeal tegevust ning pannakse käiku oma fantaasia käbide ja oksakestega.
Marge Kimmeli käest saab verbaalse pai iga kolleeg. Õpetaja Lii Peterson näiteks selle eest, et aasta ja üheksa kuuse Andrease kõrvalt tahab ja suudab käia laste muusikalist külge lihvimas.
Õpetaja, kes ise mängib muu hulgas viiulit, klaverit ja suupilli, paneb väikeste tüdrukute ja poiste käes helisema sellised pillid nagu altkellamäng, altmetallofon, altksülofon, bongod, kõlaplaadid ja agoogo. Projekti abiga omandatud Orffi pillide kogu peaks mõne aja pärast lisa saama.
Pühajärve lasteaed on rahvusvaheline (kool on seda juba mõnda aega). Sügisest käib seal nimelt üks soome laps, kes ei osanud algul sõnagi eesti keelt. Kuu aega oli vait, siis tuli lasteaeda uus tüdruk. Vaid üks sõna, ja suhtluskaaslane oli leitud.
Möödunud aastal vahetati kogu majal ja koolihoonel kõik aknad. Nipet-näpet tehakse oma jõududega, millegi suurema (remondi) osas ollakse äraootavad – õhus on plaan raamatukogu viimiseks vanasse koolimajja.
Veel üks suur soov-plaan mõlgub mõtteis. “Taotlesime juba eelmisel aastal kooli ja lasteaia baasil Pühajärve põhikool-lasteaia moodustamist. Ei õnnestunud. Tänavu kordame,” räägib kooli direktor ja lasteaia juhataja Miia Pallase.
Koos oleks kergem eksisteerida. Niikuinii käivad mudilased kord nädalas neljapäeviti kooli spordisaalis ja teevad sealses aulas oma üritusi ja niikuinii lähevad nad ükskord samasse kooli. Lähevad julgelt. Maja on ju tuttav.
Mõni aeg tagasi tehti Pühajärve lasteaias Pipi-näidendit. Kõigil oli peas Pipi täispikk nimi ja nii mõnigi viskas aeg-ajalt raamatust tuntud killukesi.
Hiljuti nägi õpetaja Marge Kimmel unes, et kohtus selle vallatu punapeaga. Too oli nimelt pärast Torino olümpiamänge otsustanud oma silmaga kaema tulla, mis maa see õige on, kus sellised spordisangarid elavad. Nii ta siis turistina siia saabuski.
Puhunud siis Pipi ja Marge mõni sõna juttu. Pipil olnud palju küsimusi. Lõpuks tahtnud ta teada, mis vestluskaaslasele heameelt teeb ja kas tol ka muresid on.
“Kõige suurem rõõm – fantastiline kollektiiv. Kui meil on kõik paigas, saame lastele pakkuda maksimaalset. Hästi sujub koostöö kooliga, tore, et saame kasutada nende spordisaali. See saal on laste eelistustes väga kõrgel kohal.
Ka lapsevanemad teevad rõõmu. Alati on nad koosolekutel kohal ja kui ei saa tulla, hoiatavad ette ja tunnevad huvi arutatud küsimuste vastu.
Oleme väikesed ja paindlikud. Ei pea alati bussi välja ajama, mahume kolme-nelja auto peale ja sõidame näiteks snow-tubingule. Tihti on muuseumites piirarvud, üle 15 ei taheta korraga vastu võtta ja kardetakse, et eriti kolmestele on raske rääkida. Pärast küsitakse hämmeldunult, et millised need kolmesed olid.
Muresid? Eks neid väikseid igapäevaseid ole ikka. Aga mitte midagi suurt. Kui on mingi arusaamatus, siis on alati hea, kui sellest rääkida. Minu kodune telefon heliseb mõnikord ka õhtul. Kuid sellest pole midagi. Vastupidi – on hea, kui mure või kahtlus saab sirgeks räägitud.”
Heli Trik, lapsevanem
“Minu arvates on see fantastiline lasteaed, kus on fantastilised kasvatajad – sõbralikud, nägu alati nalja täis – ja kus võetakse ette igasuguseid vahvaid käimisi. Teatritesse ja ekskursioonidele. Põnev oli rongisõit Elvast Tartusse, paljudele lastele oli see haruldane kogemus. Meeldejääv oli käik Hellenurme vesiveskisse.
Ja siis veel väljasõidud lasteaialõpu puhul, kui kaasas on ka vanemad, õed-vennad. Üks neist oli turismitallu Tõrva lähedal, kus sai sõita nii paadiga kui poni turjal.
Üks väga tähtis asi Pühajärve lasteaia juures on meie männik. Sellest on väsimatult rääkinud mu vanem tütar Birgit, kes praegu on teise klassi tüdruk, ja ka noorem, neljane lasteaiatüdruk Cärolin. Sellega on enam-vähem nii, et lapsed ja issid teavad paika, emmed tahavad ka seda näha. Eks see ole kättevõtmise asi.!”