Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2461945t1h08ee.jpg)
Vastab Valga kasiino Play-In juht Heiti Olesk.
“Iga asjaga võib hasarti minna: kalamees kalal, joodik viina võttes, õnnemängija kasiinos. Meie töötajad ise ei tohi mängida. Mina pole sel alal hasarti omal nahal tunda saanud, kuid teiste peal näinud küll, näinud ka, kuidas keegi on õnnelik ja kuidas mitte. Nii nagu igal pool, käituvad nad ka siin võidu ja kaotuse puhul igaüks isemoodi, olenevalt iseloomust.
Kujundite pöörlemine silme ees paneb silmad liikuma, mängija unustab end ära ja käitub aparaadi juures automaatselt. Ärkab ergutuse – võidu või kaotuse – puhul. Mõni võitja hõiskab, mõni on vait. Mõni kaotaja vihastab põrgulikult, hakkab kas või laamendama.
Kes võidab, tuleb teine kord jälle. Suure võidu järel tavaliselt kohe edasi ei mängita.
Olen töötanud siin seitse aastat. Mõni hasartne inimene on selle aja jooksul palunud tema mängimist piirata ja ma olen seda tema pärast teinud. Kui keegi sõltuvusse sattujatest teeb Tallinnas hasartmängu korraldusliidule kirjaliku avalduse, saadetakse see keti kõikidesse kasiinodesse koos fotoga ja teda ei lasta tema huvides sisse.
Kui keegi oskab õnnemänge ajaviitena võtta, on kõik okei. Minu arvates mängigu parem sada krooni nädalas maha, kui joogu selle eest. See on igaühe oma valik.”