Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valgamaalt pärit Keete Ainveri romaan “Tee tagasi” on raske ja suhteliselt keerulise süžeega raamat – perekonnaromaan. Tegelikult ühe perekonna julm elutraagika, mis lõpeb ühe peategelase, Irene Mauritsa surmaga.
Kuna autori tugevamaks küljeks on naiskarakterite kujutamine, siis on ka selles romaanis keskne teema Irene Mauritsa elu ja surma kujutamine.
Autor on Irene Mauritsat kujutanud ilusa ja võimuahne naisena, kes oli väga kõrk ja nõudlik ega armastanud ülepea midagi teha. Tema elu eesmärk oli lust ja lillepidu ning raha prassimine. Tal oli väga kalk iseloom.
Ta suhtub ülbelt oma poolõesse Rutisse, kellelt ta võttis isegi kihlatud mehe üle – oma tulevase abikaasa Anton Mauritsa. Ega sellega veel asi piirdunud. Lõputud üleaisahüpped, mehkeldamised teiste meestega oma abikaasa seljataga.
Hiljem oli Irene väga raskesti haige, surmale määratud. Ta saadeti koju kui lootusetult haige.
Romaanis on palju tegelasi, nagu Irene raviarst August Urm, Irene vend Peeter Rannik jt.
Irenel oli imekaunis nägu ja veetlev keha ja nii meelitas ta Artur Mauritsa endaga abielluma. Irene vajas meest ja toitjat. Mees tegelikult ei armastanud teda ja Irenegi ei armastanud oma meest.
Juhtus nii, et raskelt haige Irene võttis mürki. See oli tegelikult Irene kättemaks Rutile ja oma abikaasale. Talle räägiti, et Rutti ja Antonit olla nähtud salaja kohtumas ning ilmselt lõi nende vahel vana armastus lõkkele.
Irene võttis mürki just siis, kui Rutt tema poolt kodust lahkus. Arseenik oli rotimürk, mida hoiti ühes vanas kapis pööningul. Saladuslikel asjaoludel aga kapp kadus ja hiljem seda enam üles ei leitud. Arvati, et Irene põletas selle kaminas ...
Irene mehel Arturil oli ilus villa ja hea teenistus, ta oli majanduslikult täielikult kindlustatud. Artur Maurits oli Irenet vihanud, samas aga ka armastanud. Tunded olid võitnud mõistuse.
Irene mahajäetud päevaraamat oli kui kättemaks tema ebaõnnestunud eluteelt. Seal oli märgitud, et Rutt mürgitas teda. Tegelikult oli asi teistpidi. Irene ise võttis mürgi abil endalt elu. See oli enesetapp.
Esialgu Ruti süütusse ei usutud – ikkagi Irene “mürgitaja”. Rutt arreteeriti. Ta oli kahtlusalune. Järgnes kohtuistung, kus julm tõde tuli päevavalgele ja ta mõisteti õigeks ning vabastati vangistusest.
Kohtus oli palju tunnistajaid – Marie Massin, tema ema Anu Ruusal, Irene koolisõbranna Matilde Ots (suurkaupmeheproua Tilly Turvas) jt. Nenditi sedagi, et Irene oli valitsemishimuline, kiiresti vihastuv ja leppimatu, samas oli Rutt aga haruldaselt lahke ja sõbralik kolleeg koolis, kus ta töötas õpetajana.
Prokurör Uno Aljas nõudis Rutile ranget karistust. Õiglus seati aga jalule, teda kaitses õiglaselt advokaat Markus Kurva.
Alles kohtus läksid silmad lahti Irene vennal Peeter Rannikul, kes seni oli kaitsnud oma õde Irenet ja uskus pimesi Ruti kättemaksu.
Kohtuistung lõppeski Ruti õigeksmõistmise ja vabastamisega ning koju saabumisega. Nüüd oli ta juba aastaid oma kunagise armastatu Arturi naine. Lapsed, õpilased, tulid lilledega oma armastatud õpetajat tänama ja jäid pikisilmi ootama tema tagasitulekut kooli.
Selle romaani tegevuspaigaks on üks Eesti väikelinn, võib-olla Valga või Tõrva, kuna ta enne Teist maailmasõda töötas Valgas õpetajana. Romaanist see välja ei paista. Ainult raekoja kell lööb.