/nginx/o/2013/10/04/2462377t1h3125.jpg)
Tõrva kammersaalis kohtusid möödanikust huvitatud inimesed, et seekord “Juurte” sarjas käia Helme kihelkonnast pärit õdede, kunstniku Karin Lutsu ja näitleja Meta Lutsu radadel.
Juured hargnesid Riidajast pärit õdede radadele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külla olid tulnud laulja ja klaverikunstnik Therese Raide, ajalehe Sirp kunstitoimetaja Reet Varblane, kunstnik Ilme Loit-Pärnoja ja Pärnust portselanimaalijate seltsi Lüster liikmed koos esinaise Mai Kolossovaga. Lüster tuli Pärnust siia oma näituse avamiseks.
Ilme Loit-Pärnoja soovitaski kutsuda Therese Raide Meta Lutsu elust ja näitlejatööst rääkima. Therese Raide on olnud Estonia laval koos meie kandist võrsunud näitleja Meta Lutsuga. “Näitleja Meta Lutsuga jagasime ühist garderoobi. Ta oli väga hea inimene ja suur lavakunstnik,” märkis Raide.
Therese Raide istus klaveri taha ja pani oma häälepaelad helisema. Et looduses valitseb kevad, voogas üle kammersaali “Edelweisi” unustamatu meloodia.
Vajadus kunsti luua
Meta Lutsu õe Karin Lutsu elust ja loometööst kuulsid kohalolijad ajalehe Sirp kunstitoimetaja Reet Varblase vahendusel. Ta jutustas, et Karin Luts sündis Riidaja lähistel. Kui Karin oli saanud viieaastaseks, asus perekond elama Kilingi-Nõmme. Haridustee viis tulevase kunstniku Pärnusse. Iga aastaga suurenes temas vajadus luua kunsti.
Karinil tekkis soov seda ala õppima asuda. Seetõttu astuski ta Pallasesse õpetajate Konrad Mäe ja Ado Vabbe klassi. Tartus Verneri kohvikus käies kohtasid noored tuntud kunstnikke, kirjanikke, näitlejaid. Sellest tohutust vaimsusest nakatusid nemadki.
Ajapikku õnnestus Karin Lutsul täiendada oma kunstialaseid teadmisi ka Pariisis.
“Kunst ei ole jukerdamiseks,” on Karin Luts oma päevikusse kirjutanud. Samas julges ta kõikidele ja kõikjal välja öelda, et on naine, kunstnik. Tema loomingu võtsid ka kunstikriitikud hästi vastu. Kolmekümnendatel aastatel oli Karin Luts Eesti oludes üks arvestatumaid kunstnikke.
Lahkus Rootsi
1944. aastal enne venelaste tulekut lahkus Karin Luts Rootsi. Seal jätkas ta uute nähtuste ja ka iseenese otsinguid. Ta ei tahtnud Nõukogude Eestist ja siin tehtavast kunstist midagi teada. Isegi Rootsi kunst jättis teda külmaks. Sellepärast süvenes Luts kiindumusega Prantsuse ja Itaalia kunstiloomingusse.
“Kahjuks pole ma kunstnik Karin Lutsuga isiklikult kohtunud, ta elas ju aastakümneid pagulasena Rootsis. See-eest olime kirjavahetuses,” rääkis Reet Varblane.
“Mul on olnud õnn elada mõnda aega Karin Lutsu korteris. Töötasin läbi kõik tema käsikirjad ja artiklid. See on rikkalik vaimne pärand, mis andis üsna selge pildi ühe andekama Eesti kunstniku sisemaailmast. Olemasolevast materjalist võiks neli-viis raamatut välja anda.”
Kõneleja lisas, et Karin Luts alustas kunstiloominguga 1920. aastate lõpus. Kuid tema aktiivsem tööperiood jäi kolmekümnendatesse aastatesse. Karin Lutsu kunstipärandist õhkub värskust ja elujõudu. 2004. aasta sügisel ja 2005. aasta kevadel korraldati tema maalide suurejoonelised näitused. Samas anti välja ka Lutsu tööde kunstikataloog ning viidi läbi hulk tema loomingut puudutavaid seminare.
Päev jätkus sõiduga Riidajasse Meta ja Karin Lutsu noorusradadele. Selgitusi jagas tuntud pedagoog ja kodu-uurija Helvi Jallai. Riidaja kabelis meenutas kohalikke suurkujusid Meta ja Karin Lutsu Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting.