/nginx/o/2013/10/04/2463029t1h20d1.jpg)
Sangaste vallas sündinud Friedrich Kurg õppis sõjakoolides ja temast sai Eesti ohvitser. Ta teenis ka olude sunnil Saksa sõjaväes, kuid jäi vaadetelt ja hoiakutelt eestimeelseks. NKVD varitsusel sai ta haavata, vangi ta end ei andnud, tegi enesetapu.
Major Friedrich Kure omaste, kaitseministeeriumi, Eesti Endiste Metsavendade Liidu, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu, isamaalise kasvatuse ekspositsiooni “Lõuna-Eesti Ühistöö”, Rein Karuse ja Kaitseliidu Valgamaa maleva korraldusel ja toel tehti ja paigaldati Laatre EELK kirikuaeda major Friedrich Kurele mälestussammas.
Valga piirivalvepiirkonna logistikaülem, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu liige major Meelis Kivi on uurinud põhjalikult major Kure elukäiku. Mälestussamba avamisel andis ta lühiülevaate major Kure eluteest.
Elukutseliseks sõjaväelaseks
10. jaanuaril 1898. aastal sündinud Friedrich Kurg oli Laose talupere esimene laps. Ta õppis Peterburi reaalkoolis. Esimese maailmasõja ajal lõpetas ta kiirendatud korras Vladimiri sõjakooli lipnike kursuse.
Vabatahtlikult astus Fr. Kurg 30. novembril 1918, aastal vastalanud Vabadussõjas 1. ratsapolgu 2. eskadroni. Munamäe lahingus paistis Kurg silma isikliku vahvusega, mille eest annetati talle Vabadusrist II/3., 25 000 marka ja Hummulisse 25 ha tasuta maad.
Fr. Kurg jätkas sõjaväelase teed, õppis ohvitseride kursustel ja juba 24. veebruaril 1940. aastal ülendati ta majoriks. Kaitseliit hindas major Kure teeneid Vabadusristi III klassiga. Ta oli ratsarügemendi ohvitser.
Alanud Nõukogude okupatsiooniga ja Eesti sõjaväe likvideerimisega viidi ratsarügement Punaarmee koosseisu. Selle vangerdusega tuli kaasa minna. Nagu enamikule Eesti ohvitseridele, ei istunud ka neile esimesest päevast uus võim ja kord. Ratsarügemendi ohvitserides süvenesid mõtted metsaminekust ja vastuhakust.
Vägivald ohvitseride üle
1941. aasta 14. juuni massiküüditamise ajal õnnestus Kurel peituda. Olgu mainitud, et Värska põhjalaagrist ja Petseri lõunalaagrist vangistati sellel päeval 263 Eesti ohvitseri ja saadeti Siberi vangilaagrisse, kus hukkamiste ja ebainimlike tingimuste tõttu enamik neist suri.
Kure juhtimisel moodustati Lurelaane metsades suur meestevägi, kes osalesid Tartu vabastamislahingutes, Kurg ise oli esimesi Tartu vabastajaid. 14. juulil 1941. aastal määrasid Saksa sõjaväevõimud major Kure vabastatud Eesti alade partisanide üldjuhiks. Omakaitse ümberformeerimise käigus sai major Kurest 1. novembril 1941. aastal tagalapataljoni ülem.
Saksa väejuhatus hindas major Kure taktikat, osavust ja isiklikku julgust, seetõttu autasustati teda sageli. Major Kurg sai esimese eestlasena 25. juulil 1943. aastal I klassi Raudristi. Ta jäi Eesti sõjaväe tõekspidamistele ja traditsioonidele kindlaks ning seepärast ei ülendatud teda sõja jooksul sakslaste poolt auastmes. Nii ei kandnud ta oma vormil Saksa riigitunnust, küll aga kandis auastmetunnuseid ja aumärgilinte.
Kui Saksa väejuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, otsustas major Kurg jääda kodumaale. Kui mõni püüdis joosta, siis ta ütles: “Me taganeme, aga me ei jookse!” Ta soovis poolelijäänud võitlust jätkata metsavennana.
Oma meestele andis Kurg võimaluse sakslastest lahku lüüa või jätkata. Sakslastega liitujaid ei olnud. Mindi koju, metsa või mere äärde. Kurega tuli Valgamaale kolm meest. Major Kurg varjas end Jüri Raudkivi nime all.
Saades teada isa raskest haigusest, tuli ta koju, kuid 31. juuli hommikul 1945. aastal kella viie paiku sattus ta NKVD operatiivvoliniku Uno Lahe juhitud varitsusele. Ta püüdis põgeneda, kuid sai haavata ja lõpetas elu enesetapuga. Isa juurde jooksnud tütart tulistas punaväelane näkku.
Majori surnukeha viidi esialgu Sangastesse, siis Tallinna ja matmispaik pole teada.
Major Kure tütar Juta Sepper ütles kivi avamisel, et tal on hea meel, et isa mälestuskivi on just Laatre kiriku aias – olid ju tema esivanemad selles kirikus ristitud, leeritatud ja laulatatud. Vanaisa oli üle 40 aasta vöörmünder.
Kannatas pere
Major Kure tütrena mõisteti 15aastasele Jutale tol korral viis aastat vabaduskaotust, majori abikaasale ja õele mõistis tribunal kaheksa aastat vangistust. Teine tütar Viia hukkus 1945. aastal NKVD haarangu käigus Soontagal Saviküla talus.
Mälestuskivilt eemaldasid katte major Kure tütretütre lapsed Mari-Liis ja Kalle-Kaspar ning Eesti Metsavendade Liidu esimees Arno Ojaste. Vaimuliku talituse viisid läbi kaitseväe peakaplan Tõnis Nõmmik ning Sangaste ja Laatre koguduse õpetaja Ivo Pill.
Fridrich Kure USAs elav 85aastane adjutant Olaf Tammark (sai samuti kaheksa aastat sunnitöölaagrit Steplagis, kuid anti Saksamaale välja) saatis pika kirja, mis loeti mälestusmärgi avamisel ette.