Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2463271t1hde30.jpg)
Rukkimaarjapäev on olnud tähtis loodusmärkide tähelepanemise poolest: vesi jaheneb, ämblikud hakkavad nobedasti võrku kuduma, konnad jäävad vait ja õunad muutuvad maitsvaks. Kui kured sel päeval kõrgelt lendasid, siis ennustati pika rukki kasvu. Kui rukkimaarjapäeval kuiv, tuleb kuiv ja soe sügis, öeldi Nõos.
Rukkimaarjapäevaks pidi maarahval hein, kohati ka rukkilõikus, tehtud olema. Rukkimaarjapäev oli tööpüha, toidulauale toodi paremad palad ning nauditi puhkusepäeva.
Rukkimaarjapäeva tähistamisest ei saa Sangastes kuidagi mööda minna – on paik ju tuntud eelkõige kuulsa rukkisordi järgi. Nii kajasidki rukkimaarjapäeva õhtul Sangastes Silva-Agro õuel rahvapillid ja rahvalaul. Peo juhatasid sisse torupilli võimsad helid.
Rukkimaarjapäeva kombestikust ja tavadest rääkisid külalised Helen Kõmmus ja Kadri Lepasson Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsist. Tutvustati väike- ja hiiu kannelt, viiulit, parmupilli, torupilli, lõõtsa. Lauldi ühiselt Sangaste ja naaberkihelkondade laule, mängiti rukkilõikusmängu ning tantsiti seltskonnatantse.
Ja et ühe õige eesti peo juurde käib ikka ka korralik kõhutäis, pakuti peo lõpus rukkimaarjapäevalistele tanguputru (et järgmine aasta ikka hea viljasaak tuleks) ning kodus küpsetatud Sangaste rukkist valmistatud leiba. Kõigi kiituse pälvisid pudru valmistaja Sirje Koriškevitš ja leivameister Lea Korbun.