Valga piirivalvepiirkonna teenistusjaoskonna allohvitseril Toivo Laanel on väga põnevad hobid. Ta reisib mööda Eestimaad, pildistab vanu arhitektuurimälestisi ja uurib, mis nende kohta ajalooürikud pajatavad, või liigub mööda muuseume ning pildistab lennukeid ja tanke. Samuti võtab ta ette pikki matku ja käib kõrgeid mäetippe vallutamas.
Hiljuti jõudis Toivo Laan 7134 meetri kõrgusele lume ja tuisukeeristesse mattunud Lenini-nimelisele mäetipule. Oma äsjasest mäkketõusust oli tal mõndagi põnevat pajatada.
“Istusime seitsmekesi Tallinnast rongile ja sõitsime Moskvasse, kus kohtusime kahe ülejäänud kaaslase ja grupijuhiga. Sealt viis meid lennuk TU-154M Biškekki. Oši linna läksime lennukil AN-24,” selgitas Toivo Laan.
Järgmisel päeval sõitsid Lenini-nimelist mäge vallutama asunud autoga Atšik-Taši ehk mäe jalamil asuvatele karjamaadele.
Laagripaiga poole
Pärast üht puhkepäeva alustati viiekesi liikumist mööda mäekülge üles esimese laagripaiga poole. Mõned saatsid oma asjad hobuveokiga ees ära.
Umbes kümne kilomeetri pikkune tee oli pikk ja pingutusterohke, kus tõusu oli 700–800 meetrit.
Liustiku juures laiub jõgi, millest hobusemehed raha eest inimesi üle viivad. Teenuse hind on kuni viis USA dollarit. Esimesse puhkepaika jõudmine võttis aega üle üheksa tunni.
Järgnes puhkepäev. Oodati järele haigeid, kes pidid tulema päev hiljem. Siis laskusid alpinistid tagasi baaslaagrisse. Selleks kulus aega viis tundi.
Pärast puhkepäeva algas otsustav aklimatiseerimise tõus.
Esimesse laagripaika jõuti tõrgeteta, kuid siis otsustas mägi minekut pidurdada ja kattis liustiku kerge lumekattega. Teise puhkepaika minek lükkus edasi. See päev saadeti mööda liustike allosas jalutades.
Järgneval ööl oli taas kerge lumesadu. Kuid vaatluse ja vestluse tulemused andsid kinnitust, et võib edasi minna. Kella kuue paiku lahkuti.
Kümne tunni pärast jõuti teise peatuspaika. Seal valitses telkimiskohtade nappus. Laager asub kaljutükil. All on jää, peal kiviklibu. Telke võis seal ees olla viiekümne ringis.
Varem asus laager liustikul, kuid pärast 1990. aasta 13. juuli laviini, mille tagajärjel hukkus ligi 60 inimest, toodi laager kaljudele.
Teekond oli raske
Tee esimene pool (5300 meetri kõrgusel merepinnast), mis hõlmab üle poole tõusust, kulgeb kiiremini kui lõigu teine pool. Pärast järsku ja lõhederohket tõusu läheb rada laugemaks ja lõhesid on vähem. Kuid päris ära nad ei kao.
Ka teise ja kolmanda laagripaiga vaheline teekond ei olnud lihtne. Väsimusele vaatamata liiguti edasi kolmanda laagripaiga suunas. Pool teest oli suhteliselt lauge. Enne Razdelnaja tõusu nägime kolme lumme kaevunud telki.
Tõus oli väga järsk ja vaevaline. Lumesadu vaheldus päikesepaistega. Tuul vingus ja vilistas. Viimast jõudu kokku võttes jõuti õhtuks siiski kolmandasse puhkepaika. Telke oli seal ees kümne ringis.
Laan ütles, et mäerinnakul valitses kõle pinnatuisk. Pilvede tagant kumas päikese kahvatukollane ketas. Telkide ees oli jalgrada ja sellest 5–6 meetri kaugusel jäämurrud.
“Uurisime edasist tõusuteed. Tegime natuke vett, jõime ja heitsime magama. Teisel pool õhukest telgiseina uitas vaikne tuuleiil. Janu, janu, janu. Kahest kruusist ehk vähem kui poolest liitrist veest jäi väheseks. Und ei olnud. Vähkresime küljelt küljele ja ootasime hommikut,” meenutas Toivo Laan.
Kella kuue ajal saadeti haiged koos ühe terve inimesega alla. Järsema lõigu liustiku lõhed panid imestama, kuidas neist küll üle saadi. Laskumine on teadagi lihtsam. Hüppad üle pragude ja ongi kõik. Seitsme või kaheksa tunni pärast jõuti taas baaslaagrisse. Ees oli kolm puhkepäeva.
Seejärel algas otsustav viimane tõus. Teed alustati viiekesi. Teised loobusid. Jõudusäästvalt ehk kiirustamata mindi esimese puhkepaiga suunas. Endised probleemid, et veres on vähe hapnikku, olid täielikult kadunud. Aparaadi näitajad olid väga head.
Kella kuue ajal alustati teed teise peatuskohta. Ette tulid praod. Pragude ületamine võib olla tõsine psühholoogiline barjäär ja saada saatuslikuks kogu retkele. Hüpata ei saa, tuleb teha pikk ja hoogne samm, et raskus kanduks esimesele ehk üle lõhe viidud jalale. Samas tuleb lüüa kirka vastaspoolele lumme ja ennast üle tõmmata.
Jõuti taas 5300 meetri kõrgusele. Maha jäetud telgi alus oli laiali valgunud, telk ise aga lääbakile vajunud.
“Õhtul kuulsime liustikult hõikeid. Prantslased läksid vaatama, milles asi. Kaks kuju tulid edasi, kuid peatusid saja meetri kaugusel telkidest.
Noor naine oli päris läbi ja kontaktivõimetu. Meesterahvas soigus pidevalt: “Mu käed, mu käed ...” Panime nad telki. Soojendasin mehe käsi. Umbes kahekümne minuti pärast olid tema käed taas elujõulised ja sõrmed tunnetasid asju. Järelikult polnud midagi hirmsat. Naisel oli pulss normaalne. Lihtsalt üleväsimus,” rääkis matkasell.
Razdelnaja all olevad telgid olid kadunud ja telkide augud lumega täitunud. Edasi oli üllatavalt kerge minna. Grupi kiireim inimene jõudis kohale kolme tunniga. Laan ei hakanud kiirustama. Tema otsustas hoida jõudu järgmiseks päevaks.
Hommikul tirises kell umbes viie ajal. Hakati lund sulatama. Kell kuus asuti teele. Tuul oli puhanguline ja mitte eriti tugev. Külma oli -16 0C. Tõotas tulla ilus päev.
Torm tekitas ebamugavusi
Korraga käis mingi raksatus ja algas torm. Tuule kiirus oli tunde järgi hinnates 20–25 meetrit sekundis. Varju polnud kusagilt leida. Üks mägironija loobus.
Kui tuul näkku puhus, oli hingamine võimatu. Sulejope kapuuts tuli näo eest krõpsudega kinni panna. Hingeaur pääses prillidele ja need jäätusid seestpoolt hetkega, sangad panid kõrva valutama. Prillide pidev puhastamine oli ebamugav, kuid muud võimalust ka ei olnud.
Säti kuidas tahad, kuid tuul leiab ikka koha, kust kapuutsi alla pugeda. Nii kaotas Toivo Laan peagi oma mütsi ära ja hakkas veelgi külmem. Kuid lõpuks ometi paistis mingi kivi, mille tagant sai momendiks varju.
Kusagil sealkandis jäi laskumisel teadmata kadunuks eestlanna – praegusel hetkel teadaolevalt neljas ja viimane rahvuskaaslane, kelle mägi endale on võtnud. Siis loobus ka teine kaaslane edasi ronimast. Hapnikupuudus kummitas. Aeg-ajalt tuli täie suuga õhku ahmida.
Kui pilt taastus, liikus Laan edasi. Ta jõudis kaljuni, mille jalamil polnud tuult. Ainult päike sillerdas soojalt. Venelased peesitasid kalju juures.
Paistsid mingid kivised künkad. Keegi tuli vastu. Selgus, et tipuni oli jäänud veel kahe tunni tee. Laan läks tagasi. Vaatama, kuhu on kadunud kaaslased. Üks tuligi. Kahekesi mindi tipu suunas.
Kell 15 jõuti Lenini-nimelise mäe tippu. Ümberringi lumi ja vinge tuul. Et mitte külmetada, tehti pildid ära ja hakati alla tulema.
“Laagri juures tulid kaaslased vastu ja õnnitlesid meid. Küsisime enestelt, kas tipp on tehtud. Kuid vastasime eitavalt. Tipp on tehtud siis, kui kõik on õnnelikult all. See oli meie kõigi, meie ühine võit. Mägi andis meile võimaluse ja me realiseerisime selle.
Lõpuks olimegi kõik ilusasti all. Nüüd oli tipp tõepoolest tehtud,” ütles Toivo Laan naeratades.
Miks selliseid ränkraskeid mäkkeronimisi ette võtta?
“Seda ma ei oska öelda. Ma tunnen ainult ühel hetkel, et nüüd on see tund tulnud, mil ma pean minema. Ja siis ma lähen, sest teisiti ma lihtsalt ei saa,” ütles vestluskaaslane enesekindlalt.