Raivo Kukk kujundab oma krundil parki

Raivo Kukk oma pargis, kus tal jätkub iga päev meeldivat tegevust vähemalt paariks tunniks. Foto: Heino Käos

Valgas Kolde tänava lõpus on aed, kus kasvab umbes 150 puud ja põõsast, peale nende arvukalt eri liiki lilli. “Olen puuhull,” iseloomustab ennast majaperemees Raivo Kukk.

Raivo Kukk ja temast neli aastat vanem vend lõpetasid EPA metsanduse osakonna. Sellel aastal toonela teele läinud vanem vend Arved töötas pärast akadeemiat kuni surmani Laatres metsaspetsialistina – kokku 34 aastat.

Raivo Kukk oli vaid kaks aastat õpitud alal, siis hakkas ta kutsujatele järele andma ja ameteid vahetama. Nüüd on ta kaheksa aastat olnud turu direktor.

Poliitikast ja poliitiku karjäärist on ta loobunud. Pärast tööpäeva lõppu läheb ta koju oma parki nokitsema, sest õpitud eriala on talle hobiks jäänud.

“Kui Raivo oma puude ja põõsaste juurde läheb, siis võib kindel olla, et enne kaht tundi ta ära ei tule,” lausus elukaaslane Benita, kellele meeldib lilledega tegelda.

Hakkas parki rajama

Üksteist aastat tagasi, kui Raivo Kukk maja ostis, hakkas ta pistoksi koguma ja neid kasvatama ning parki rajama.

“Maja on selle tänava viimane. Maja juures oli palju vaba maad, kus kasvasid takjad ja pujud. Kunagi olid siin linnarahva aiamaalapid, söötis maasse on jäänud veel marjapõõsaid.

Üheteistkümne aasta jooksul olen maha saaginud oma sadakond puud – peamiselt algul istutatud toomingaid ja leppi,” lausus Raivo Kukk.

Väga palju pistoksi on ta toonud Sangaste pargist. Kui Raivo Kukk Eestis ja Lätis ringi sõidab ja märkab puud või põõsast, mida tal ei ole, näpistab oksa. Kas loevad õpitud oskused või hea käsi, kuid pistoksad võtavad juured alla ja pookimised õnnestuvad.

“Krunt asub soo ääres ja seepärast on nuhtluseks vesirotid ja mutid. Mul oli väga ilus punaseleheline dekoratiivploom, millel olid kaunid õied, kuid vesirotid pistsid puu juured nahka. Küllap olid need maitsvad. Pookisin siis oksa tavalise ploomi külge ja kavaldasin vesirotid üle,” rääkis Raivo Kukk.

Ta käib ühe puu juurest teise juurde, silitab lehti ja seletab, mis liigiga tegu.

“See siin on hariliku kukerpuu punaseleheline vorm Berberis vulgaris f. atropurpurea, see äädikapuu Rhus typhina, väga ilus on harilik põisenelas Physocarpus opulifolius. Astelpaju Hippophae rhamnoides oli marju täis – kaasa arvas, et oleks paar liitrit saanud, kuid linnud tegid vist tunniga tühjaks,” seletas Raivo Kukk.

Ta teab oma aias kasvavate kõikide puude ja põõsaste ladinakeelseid nimesid. EPA päevilt on need talle mällu kinnistunud. Samas loeb ta iga uue puu saamisel selle kohta materjale.

Raivo Kukele meeldib pookimine. Nii on ta kreegi külge pookinud dekoratiivse ploomi, murelile ploomi, pihlakale aroonia, männile seedermänni jne.

“Viirpuule pookisin ebaküdoonia. Küll on ilus, kui punase viirpuu marjade seas on kollased ebaküdooniaviljad. Kui EPAs õppisin, siis öeldi, et Eestis on 114 paju liiki, mul on 20.

Mul on mitmeid pihlakasorte. Ullungi pihlakas – Eestis peaks seda vähe olema, toompihlakas, maailmas on neli sinienelase liiki – sain Sangaste pargist altai sinienelase,” seletas Raivo Kukk.

Siin-seal on maas pisikesi puutaimekesi, kui ette ei hoiatata, astub võõras küll peale. Tekib küsimus, kuidas saab selles noores pargis heinast jagu. Muruniidukiga saab vähe niita. Trimmerit Raivo Kukk ei kasuta, sest siis oleksid pisikesed taimed kõik purustatud ja suurematelegi teeks trimmerijõhv haiget.

Peremees tõrjub heina tavalise käsivikatiga. Sellega töötades ta näeb, mis on ees.

Osa rajatavast pargist sai kannatada lähedal asuva kuuri põlengu pärast. Mõned puud tuli päris välja võtta, mõned paranesid, kuid armid jäid.

“Park ei saa kunagi valmis ... Kui näen, et mõni liik ei sobi, tõstan selle ümber või panen uue pistoksa ja vana lõikan maha. Okaspuudega olen küllalt karmilt ringi käinud, lõikan alumised oksad ära, et saaks ise pargis segamatult liikuda ja päikest jätkuks madalamale,” rääkis Raivo Kukk ning käis ise puu juurest puu juurde.

Igal aastaajal on pargis töötada oma võlu. Saab nautida õite- ja lehtedeilu ja omapäraseid lõhnu. Igal aastaajal on park erisugune.

Nagu iga kollektsionäär, nii teeb ka tema vahetuskaupa, et kogu täiendada. Valga põhikooli 2. klassis õppiv Kristi on isa arvates looduse ja pargi ning hobuste fanatt. Kui koos ollakse, käiakse ratsutamas ja seenel.

Seened üllatasid

Seentega on lugu nii, et kunagi hakkas Raivo Kukk pärast seente puhastamist prahti kaskede alla laiali raputama. Mõne aasta pärast aga märkas, et puualused olid kaseriisikaid täis. Kui veel sellel teisipäeval polnud ühestki seenest märku ja võis arvata, et päike ja palavus tegid liiga, siis neljapäeval tervitasid teda neli kaseriisikat ja neli sirmikut.

“Krunt on väga madalal ja esimestel aastatel külmusid paljud puud ja põõsad.

Nüüd, kui on liigirohkusega tulnud tihedust ja kõrgust ning okaspuid, on parki tekkinud ka turve ja külm pole liiga teinud. Pärast jaanuari tormi olid küll paljud puud küljeli või paar meetrit paindes. Hakkasime neid püsti ajama ja toestama – läksid tagasi sirgu,” rääkis Raivo Kukk.