Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2465257t1h2754.jpg)
Tervisehädad viivad aeg-ajalt haiglasse meist igaühe. Siis on arstide ja õdede hool esmatähtis. Sellepärast mõistan ka nende muret ja valu Eesti tervishoiu tuleviku pärast. Nad ei räägi streigist mitte ainult oma palga, vaid eelkõige just patsiendi käekäigu pärast. Ka mina tahan rääkida oma haiglast patsiendi ja tema omaste poolt vaadatuna.
Rahvaliit seisab maakonnahaiglate säilimise eest mitte üksnes ravi kättesaadavuse pärast. Tähtis on ka pereliikmete võimalus pidevalt haigega suhelda, talle oma hoolivust näidata ja pisiteeneid osutada. Haigel ei tohi tekkida mahajäetuse, perekonnast väljajäämise tunnet.
Tallinlasele või tartlasele on ju loomulik, et iga päev käib keegi pereliikmetest haiglasse sattunut vaatamas. Selline võimalus peaks olema ka suurlinnadest kaugele jäävatel ääremaadel, näiteks Valgamaal.
Valga (aga ka Põlva ja Võru) haiglates saavad kokku kaks rasket probleemi. Üheltpoolt elab siin rohkem eakaid inimesi, keda tervisehädad sagedamini kimbutavad.
Neil on raske kuhugi kaugemale arsti juurde sõita, pereliikmed kaugel asuvasse haiglasse neid ka toetama ei jõuaks. Arstiabi peab kätte saama peamiselt oma maakonnakeskusest. Muidugi teeb väike rahvaarv neis maakondades üldhaigla ülevalpidamise keskmisest kulukamaks.
Nii põrkavadki kokku tervishoiu inimlik ja rahaline külg. Ainult rahalisest kokkuhoiust mõtlevad erakonnad leiavad, et Lõuna-Eestisse peaksid jääma kohalikud haiglad, kus saab vaid esmaabi. Ravimine toimuks Tartu suurhaiglas. Nii saavat raha kokku hoides paremat arstiabi pakkuda.
Aga see kokkuhoid toimub ju haige ja tema pere arvel! Enam kui saja kilomeetri kauguselt arsti juurde jõudmine nõuab abivajajalt nii aega kui ka raha. Ega terviski pikal teel paremaks lähe.
Pereliikmed haiget toetama ei jõua ja üksindustunne kindlasti süvendab haigusvaevusi. Inimlikust küljest ei ole küll Põlva, Võru ja Valga haiglate likvideerimiseks õigustust.
Ega tervishoius rahapoolest nagunii mööda ei pääse. Praegu sarnaneb siin probleemide lahendamine sageli pükste paikamisena kuuesiilust lõigatud riidetükiga – lõpuks on mõlemad räbalad.
Arstide-õdede palkadest ei hakka ma rääkimagi – paremad pagevad selle «kokkuhoiu» eest Soome, meil tuleks loota kehvematele.
Müstilise kokkuhoiu nimel lükatakse avastatud haigustega ravilepääsu aastaid edasi, kuni inimene lõpuks viimses hädas kiirabiga haiglasse toimetatakse. Siis on aga kroonilise haiguse ravi juba mitmeid kordi kulukam, mistõttu õigeaegseks raviks jääb veel vähem raha. Tervishoid tammub nõiaringis, millest senise «kokkuhoiumeetodiga» küll välja ei pääse.
Rahvaliit seab eesmärgiks saavutada edu haiguste ennetamises, varasel diagnoosimisel ja ravi kiiruses. Algul nõuab see kindlasti täiendavat raha ravijärjekordade lühendamiseks. Aga krooniliste haigete vähenemine hakkab tõelist kokkuhoidu andma.
Haiguste varaseks avastamiseks tuleb luua regulaarne tervisekontrolli süsteem, sest odavam on ravida õigeaegselt avastatud haigust. Paljud tervisehädad tulenevad viletsatest hammastest, mistõttu on tasuta regulaarne hammaste kontroll raviraha kokkuhoiuks eriti tähtis.
Me ei tohiks end petta näivkokkuhoiuga tervishoiule tehtavate kulutuste arvel. Tervishoiukulutuste väiksus näitab, et tervise tähtsusest inimese ja kogu rahva rikkuse osana ei suudeta veel aru saada.
Lähiaastatel tuleb tervishoiukulutuste osakaalu Eestis oluliselt suurendada. Ka Valga linn peaks oma haigla arengule toeks olema, sest tuleb sealt ju linna eelarvesse tublisti üksikisiku tulumaksu.
Toetan igati Valga haigla taotlust eraldada linna 2007. aasta eelarvest raha hädavajaliku meditsiinitehnika ostmiseks. Nii aitame Valga haiglal mitte ainult püsima jääda, vaid meie haigla suudaks pakkuda head ja inimlikku arstiabi. Haige pereliikmed osutavad koduhaigla arstidele-õdedele seejuures heal meelel oma kaasabi.