Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2465625t1h9445.jpg)
Eesti riigi ja rahva tulevik sõltub eelkõige sellest, kui palju väärtustame oma lapsi ja nende kasvukeskkonda. Kodu ja kool peavad koos hea seisma selle eest, et lapsest kasvaks täisväärtuslik kodanik, kes tunneks ennast õnnelikuna.
Eluks ettevalmistamine algab iga lapse jaoks kodust, kus peavad valitsema hoolivus, armastus ja üksteisemõistmine. Alati pole see aga võimalik. Lugedes õpetajana õpilaste mõtteid perest ja selle tähtsusest, hakkab järjest enam silma laste aus ülestunnistus, et kodu pole koht, kuhu rõõmuga minnakse.
Eelkõige on selliste murede põhjuseks asjaolu, et vanematel ei jätku piisavalt aega oma järeltulijatega koos aega veeta ning seeläbi üksteist paremini usaldama ja armastama õppida. Lapse hinge jäävad sellest «sügavad haavad», mis paranevad aeglaselt ja valusalt.
Õnn ei seisne rahas, sest see viib pered lahku ja tekitab lastes pingeid. Sageli on lahkujateks isad, kes tunnetavad perekonna heaolu nimel tehtava töö raskust ja sellest tulenevaid probleeme kõige paremini.
Riik, mille tulud on suuremad kui kulud, peab rakendama senisest rohkem pereväärtusi loovaid seadusi ja toetusmehhanisme. Tooksin võimalustest välja ainult mõned: täiendav maksuvaba tulu tulumaksuvaba miinimumi ulatuses alates esimesest lapsest, isadele lapsepuhkuse võimaldamine ja riikliku fondi asutamine üksikvanemate lastele elatise tagamiseks.
Kodu kõrval teine oluline keskkond lapse jaoks on kool. Tänases ühiskonnas on kool kujunenud haridustempliks väga erinevate sisemiste protsessidega, kuid põhiväärtus – noore põlvkonna õpetamine ja kasvatamine – on jäänud tagaplaanile. Igal koolil on oma nägu ja selle kujundajateks on olnud õpetajad, õpilased ja lapsevanemad oma traditsioonide ja suhtumisega nii kooli kui ka kaaslastesse.
Ühiskonna kiire areng esitab koolile üha uusi ootusi, osalusdemokraatia arendamist ning aktiivsete, loovate ja elus hakkama saavate ühiskonnaliikmete kasvatamist. Et neid ootusi täita, on vaja muuta koolide funktsioone. Kool peab muutuma paigaks, kus lapsed tunneksid avastamisrõõmu ja kus suureneks laste ettevõtlikkus.
Et neid ootusi täita, on vaja kool muuta avastamiskohaks ja ettevõtliku elulaadi õpetamise paigaks. Ettevõtlikkust ei tasu siinkohal segi ajada mõistega «äri» (seda ei ole võimalik õppida ja õpetada). Igal haridustasemel peaks edaspidi rakendama ettevõtlusõpet, mille raames avarduks õpilase maailmapilt ning laieneksid teadmised, kuidas oma andeid ja ideid kõige paremini ära kasutada. See kõik on võimalik, kui selliseid tegevusi toetatakse riiklikult.
Kokkuvõttes on lapsevanema suurim õnn see, kui tema laps saab elus iseseisvalt hakkama. Lisaks vundamendile, mis pannakse paika kodus ja tiibadele, mille lapsed saavad koolist, tuleb neile anda veel piisavalt jõudu ja energiat, et lennata ja läbida pikki vahemaid, kuni oma koht elus on leitud.