Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2466733t1he691.jpg)
Tartu maakohtu kriminaalhooldusosakonna Valga talituse ametnik Tiina Tikk kasvatab üksi nelja last. Kriminaalhooldusaluseid on tal poolesaja ümber. Naine on rahul oma tööga ja õnnelik pere üle.
Tiina Tikk sündis Tõrvas pere noorema tütrena. Kui ta oli seitsmeaastane, suri isa. Ema jäi raskesti haigeks ja viibis pikalt haiglaravil, nii et tütred olid vahepeal Saaremaal tädi juures.
Koolitee algas Patküla koolis ja jätkus Tõrva keskkoolis. Meeldejäävaim õpetaja oli klassijuhataja Salme Sepp. Kooli lõpupäeval kinkis ta õppuritele mälestuseks gravüüre.
«Kui ta andis mulle pildi, mille pealkiri oli «Teenäitaja», ütles ise, et saa sina selleks teenäitajaks,» jutustas Tiina Tikk. «Ja tõesti on mu elu kujunenudki selliseks, et kõik tööd, mis ma olen teinud, on olnud uued, alles juurutatavad. Selles mõttes olengi pidanud olema nagu teenäitaja.»
Pärast keskkooli läks ta Tartu pedagoogilisse kooli, sest tahtis saada algklasside õpetajaks. Talle ei meeldinud selles õppeasutuses mitte üks põrm.
Mitu vahelduvat töökohta
Et ema mitte muretsema panna, asus ta vargsi töökohta otsima. Sai Tõrva lasteaeda kasvatajaks. Algul kaks aastat Tartu tänava, siis kaks aastat Tõrva linna lasteaias.
Pärast kaht tööaastat arvas, et tuleb siiski õppima minna ja viis paberid Tihemetsa sovhoostehnikumi. Siis aga otsis teda kodust üles Tõrva linna lasteaia juhataja, kel oli kasvatajat vaja, ja kutsus oma lasteaeda tööle, sest oli Tartu tänava lasteaia juhatajalt saanud Tiina kohta väga hea iseloomustuse.
«Otsustasin, et lähen hoopis sinna lasteaeda ja ütlesin Tihemetsa koolile ära,» naeris Tiina. «Kui päris aus olla, siis töötaksin ka praegu hea meelega lasteaias. Mulle meeldivad lapsed hirmsasti.»
Pärast kaht tööaastat otsustas siiski edasi õppida. Sedakorda lasteaiakasvatajaks Tallinna «pisipedas». Vastuvõtukomisjonis tehti aga ettepanek äsja avatud sotsiaalpedagoogi eriala õppima hakata.
Jälle tuli mõtelda – kasvatajaks oleks saanud kahe aastaga, sotsiaalpedagoogikat tuli õppida kolm aastat. Aga kui ettepanek oli tehtud, tuli see ju vastu võtta.
Õpingute ajal sündis tütar. Et õpingud pooleli ei jääks, tuli appi ema, kes aitas tütrel last hoida. Tiina tütar oli poolteist, kui pedagoogiline kool läbi sai. Noor ema sai tööle sinnasamasse lasteaeda, kust Tallinna õppima oli läinud.
«Laps oli kaasas, käisin tööl, väga ilusti saime hakkama. Aga juba õpingute ajal Tallinnas tehti mulle ettepanek asuda tööle Põlvamaale alles ehitatava Karaski rehabilitatsioonikeskuse juhatajaks,» rääkis Tiina. «Tütrel aga oli tervisega probleeme ja see keskus asus liiga kõrvalises kohas. Ütlesin selle töökoha üles ja hakkasin uut kohta otsima. Leidsin selle Valga lastekodus.»
Tiina Tikk töötas lühikest aega lastekodus, siis avati Valga kutsekoolis sotsiaalhoolduse eriala ja kuulutati konkurss, et otsitakse kutseõpetajat. Tiina nägi seda kuulutust juhuslikult, saatis oma CV ja kolme-nelja kandidaadi seast valitigi tema välja.
Neli aastat läks kõik kenasti, siis ei jätkunud enam õppida tahtjaid. Kui polnud õpilasi, ei vajanud kool ka õpetajat ja Tiina koondati ära. Töötu staaž kestis kuu aega. Valga linn vajas raske vaimupuudega laste klassiõpetajat. Sobilik diplom taskus, pakkus Tiina ennast sinna tööle.
«Mulle meeldis. Õhkkond oli rahulik. Kisa ega lärmi ei olnud. Lapsed vaatavad ja kuulavad sind, aga eneseväljendusega hakkama ei saa.»
Töö kriminaalhooldajana
Siis juhtus Tiina jälle ajalehest kuulutust lugema – justiitsministeerium otsis kriminaalhooldusametnikke. See oli aeg, kui Eestis hakati kohtute juurde kriminaalhooldusosakondi looma.
«Mõtlesin pikalt, kas proovida või mitte,» rääkis Tiina Tikk. «Otsustavaks sai mõte, et ehk pakutakse selles süsteemis suuremat palka. Tütar hakkas seitsmeseks saama, kooliminek ees. CV sai kirjutatud ja ära saatsin selle täpselt viimasel päeval.»
Õpingud kestsid kolm kuud. Tütar oli kas vanaema juures või Tiinaga Tallinnas kaasas. Koolitus sai läbi ja 2. mail 1998 hakkas kriminaalhooldus pihta.
«Mulle meeldib inimestega suhelda ja eelarvamusi pole mul kellegi suhtes, ka oma hooldusaluste suhtes mitte,» tunnistas Tiina Tikk. «Mõni on siiski tulnud veidi ülbelt, mõttega, et tema paneb minu paika. Lahkudes küsinud aga armsalt, et millal ta võib jälle tulla. Paar korda on ka juhtunud, et inimene on katseajal uue õigusrikkumise toime pannud ja tal tuleb vastavalt seadusele kinnipidamiskohta minna. Siis on mind tabanud pettumus, sest olen inimesest lootnud nagu rohkemat.»
Tasemekoolitusel Tallinnas tutvus Tiina meeldiva inimesega. Peagi jäi ta lapseootele. Mõtles, et tütar hakkab juba kümneseks saama ja tahaks teist last ka. Sündis kaks poissi, Stenar ja Stefan, kes on nüüd juba viie ja poole aastased. Nad said endile veel ka õe Steisi, kes saab varsti kaheaastaseks.
Tütar Stella on juba 15, ta on alati väga tubli laps olnud. Poisid kipuvad omavahel kaklema. See-eest pisiõde hoitakse väga. Tiina Tikk tänab õnne, et lapsed on terved. Suurim soov on, et nad püsiksid elus õigel rajal. Ta on tänulik oma emale, kes teda palju aidanud on. Rahaliselt on ta pidanud ise omadega välja tulema.
«Olen oma valikud teinud ise, vabatahtlikult ja kellestki sõltumata. Olen õnnelik, sest olen saanud kõik, mida olen tahtnud,» tunnistas noor naine. «Abielu või muidu kooselu ei ole minu unistus. Minu armastus on minu lapsed. See on armastus, mis ei lõpe kunagi otsa.»