Kanuumatk garanteerib lustaka elamuse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Toomas Uibo

Toomas Uibo oli aastatel 1973–1989 RAMis laulja. Siis sai mehel pealinna elust isu täis ja ta otsustas Käärikule kolida. «Kuna olen õudne suusafänn, siis talviti sai niikuinii enamus nädalavahetusi Otepääl veedetud,» meenutas mees, kes lumisel ajal tegeleb murdmaa- ja mäesuusatamise õpetamisega.

FOTO: Toomas Uibo

FOTO: Toomas Uibo

Talvepealinnas asutas endine koorilaulja seiklusmatkaklubi Toonus Pluss, mille põhitegevuseks on kanuumatkade korraldamine. «1992. aastal alustasime, olime Eestis esimesed,» meenutas Toomas. Ettevõtmisel on mehel mitmeid abilisi, kuid kõige suuremat tuge pakub Ursula Erik, kes muidu õpetab Otepää gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis inglise keelt.

Kanuumatku korraldanud 1992. aastast

«1992. aastal käisime ise esimest korda sõitmas ja avastasime, et see on väga mõnus tegevus. Järgmisel aastal hakkasime oma tuttavaid kaasa vedama. Siis märkasime, et pagan, rahvale meeldib väga. Tollal töötasime välja formaadi, mis toimib tänaseni. Matkad kestavad 3-4 tundi, vahepeale jääb paus, mille jooksul puhatakse, süüakse ja juuakse teed,» rääkis Toomas.

Tollal oli kanuumatkadel käimine väga populaarne tegevus. Matkajale ihkajate arv aina kasvas. «Teisi tegijaid siis ei olnud ja kõik huvilised tulid meile. Muretsesime mobiiltelefoni ja see helises kogu aeg,» pajatas Toomas. «Nii mõnigi ütles, et poleks muidu tulnud, aga seltskonnas pole millestki rääkida, kui pole kanuumatkal käinud.»

Purjus inimesed saavad hundipassi

Enamus matku korraldatakse aprillist septembrini. «Kui lund ja jääd pole, siis võime retki teha aastaringselt. Pole ühtki kuud, mil me poleks kordagi kanuumatka ette võtnud,» rääkis Toomas. Kõige rohkem on Toonus Plussi korraldatud kanuumatkal osalenud korraga 140 inimest.

«Meil on palju kanuusid ja ohtralt kogemusi. Suuremad matkaseltskonnad tulevadki tihti just meie juurde,» ütles Toomas. Matkajatest rääkides on Toomas õnnelik, ainult joodikutest kõneldes tõmbub mehe muhe nägu kipra, kuid samas kinnitab ta rahulolevalt, et viimasel ajal nende matkadele purjus inimesi pole sattunud.

«Esimestel aastatel tõstis Tom iga suvi vähemalt ühe purjus mehe kanuust välja. Kui Tom on tige, siis ta näeb erakordselt sünge välja,» avaldas Ursula. «Kui tulid firmad suurte bussidega, siis läksime alkomeetriga bussi tagaossa ja ütlesime mõnele mehele kohe, et tal pole mõtet bussist väljagi tulla,» jutustas Toomas.

«Üha enam tuleb inimesi, kes meile meeldivad. Juba hääletooni järgi telefonis mõistame, kui grupiga pole mõtet tegeleda. Selgitame, et meie ekstreemspordiga ei tegele, vaid pakume tavalisi loodusmatku»

Vaatamata sellele, et ekstreemsuste otsijaid lahkel käel vastu ei võeta, on matkahuvilisi piisavalt. Hetkel on Toonus Plussil 34 kanuud, kõige rohkem on olnud üle 40. Vahepeal matkajate arv vähenes, aga möödunud suvel taas kasvas. Huvi tõus tuleneb Toomase arvates sellest, et Eestis puhkamine on popiks muutunud. Samuti on ära kadunud säherdused kanuumatkade korraldajad, kes ei viitsi ise ettevõtmisele pühenduda ning arvavad, et piisab vaid sellest, kui anda inimestele kanuud kätte ja hiljem ära korjata.

«Meie õpet hinnatakse kõrgetasemeliseks, teame detailideni, kuidas on matkal otstarbekas käituda. Matkajad räägivad, et on korraldajaid, kes üldse ei õpeta,» rääkis Ursula.

Naerukrambid ja lustakad juhtumused

Kuigi kanuureise on tehtud juba 15 aastat, pakub see tegijatele endiselt lusti. «Oleme aastate jooksul väga palju toredat näinud, aga ikka ja jälle tuleb ette uusi ja lõbusaid vahejuhtumeid. Naerda saab neil retkedel kõvasti. Matkajad on kurtnud, et järgmisel päeval on kõrva tagant teatud lihased naermisest valusad,» muigas Toomas.

«Paar nädalat tagasi pidid osalejad retke lõpus järsust kaldanukist üles ronima. Kuigi tõus polnud eriti kõrge, oli see vihma tõttu pehmeks ja libedaks muutunud. Siis panime auto puksiirköie kaldale puu külge ja asusime rahvast üles tõmbama,» jutustas Ursula.

«Üks vanem ülikonnas härrasmees tõusis kanuus püsti ja kukkus selili vette – ei ole lihtne kanuus püsti seistes tasakaalu hoida! Esialgu ehmusin, aga varsti oli raske naeru tagasi hoida. Nagu Pierce Brosnani James Bond astus ta elegantselt kaldale, kammis märjad juuksed korralikult ära ja pani ette sigareti. Märg sigaret vajus lönti, häirimatu rahuga võttis mees järgmise ja asus suitsu pahvima. Ülikonnast sorises vett ja kogu seltskond oli naerust kõveras.»

Toonus Pluss korraldab matku erinevatel Eesti jõgedel ja järvedel. Pidevalt töötatakse välja uusi marsruute. «Maakatastri kaartidelt vaatame omanikke. Kui uusi marsruute teeme, üritame nendega kokkuleppele jõuda. Lihtsam on matku korraldada siiski riigimaadel,» selgitas Toomas. Matkadel enamasti keegi kanuuga ümber ei lähe.

«Meie marsruudid on juba aastaid selliselt valitud, et tahtmatu ümberminek on suur sündmus. Mõnikord sooja ilmaga aetakse kanuu aga tahtlikult ümber. Kord Ahjal oli meeste paatkond rohkem vees kui kanuus ja nalja oli palju. Üks raskemaid, samas ilusamaid trasse on Kooraste aheljärvistus.

Ehkki seal on väga raske ja vahepeal tuleb paati läbi pori vedada, on meil mitu aastat järjest käinud inimesi, kes soovivad ainult sinna minna,» rääkis Ursula.

«Mõned on öelnud, et kui oleksin matka ajal küsinud, kuidas meeldib, siis nad oleksid mind löönud. Aga matka lõpus, kui on padrikust välja tuldud ja lõppu jõutud, siis nad ütlevad, et kuigi oli väga raske, oli ka jube vahva ja siia tulen ma raudselt tagasi,» pajatas Toomas.

-------------------------------------------------------------------------------------------

Seda tasub teada

Kui sa pole kunagi kanuuga sõitnud, ei tea sa, kui mõnus see on. Kui oled kanuuga sõitnud «suurel» veel (järvel või laial jõel), oled saanud sest mõnust vaid pool. Kõige põnevam on kanuuga kulgeda kohtades, kus teisiti liikuda ei saagi – jõgede kitsastel ja müstiliselt käänulistel ülem- ja keskjooksudel. Maitse üle ei vaielda: mõni ütleb, et lai jõgi on igav, mõnele avarus just meeldibki. Igaühele oma. Igale veekogule oma sõiduk – merekajakiga merele ja paadiga suurele järvele. Kärestikku kummipaadi, kummiparve või jõekajakiga. Kanuuga kanuujõele. See on mõnus.

Matkale tuleb kaasa võtta ilmale vastav riietus. Kui hakkab külm, siis kõigepealt jalgadel. Seepärast võib villased sokid koju jätta vaid suvise leitsaku aegu. Retkevarustus peaks olema selline, mille märjaks ja mudaseks saamine ei tekita meelehärmi. Riideid võib võtta ka kanuusse, aga sel juhul korralikult kinni seotud kilekotis või spetsiaalses veekindlas kotis. Kindlasti peaksid autosse jääma kuivad vahetusriided ja -jalanõud. Jõel on kõige mõnusamad vanad tossud, ketsid või kanna tagant kinnised rihmikud. Tagant lahtine plätu kaob mudasse ära ja paljajalu on näiteks Ahjal külm, sest jõgi on väga allikaterohke. Jões võib tänapäeval üldse rohkesti orke ja muid jamasid olla, nii et jalavarjudega on ohutum kui ilma.

Aga viimased trendid? Jalgrattapüksid (mõned inimesed peavad neid tõhusaks istumisraskuste ennetamisel) ja -kindad. Vihma korral suured pea- ja käeaukudega kilekotid (istumislõhik taga, et põlved märjaks ei saaks), nokamüts (et vihm meiki maha ei uhaks) ja jalgade ümber teibitud väiksemad kilekotid (pidavat kummikutest mugavamad olema).

Palavaga parmuvastane ürp – hele, õhuline ning pikkade säärte ja varrukatega. Õhukesed puuvillased kindad maniküüri kaitseks (külma ilma korral on tõhusamad kummist kindad). Suur käsn kanuupõhja kuivatamiseks. Jalgratas kombineeritud retke tarbeks.

Enamusega retkelistest ei juhtu muud midagi, kui et nad saavad mõnusa päeva uues keskkonnas. Mõnega juhtub paljutki, muu hulgas märjavõitu intsidente. Võib ka lootusetult ära väsida või kanuukaaslasega tülli minna, aga vähemalt hulganisti jutuainet on tükiks ajaks garanteeritud. Ujumisoskus on viimane, mida kanuumatkal vaja läheb, sest kui päästevest on korralikult kinnitatud, hoiab ta inimest igal juhul vee peal (mida me enne retke hoolikalt jälgime ja soovi korral ka spetsiaalselt üle vaatame).

Kanuusõit on meeskonnamäng ja koostöövalmidus on sealjuures märksa tähtsam kui eelnev kogemus või sportlik vorm.

Kõik inimesed ei taha märjaks saada. See on ka mõistetav, eriti kevadel ja sügisel. Üldiselt läheb meie matkadel ümber 1% kanuudest ja tavaliselt ronib siis kaldale kaks meest. Kaks naist kanuus ei lähe peaaegu kunagi ümber ja lastega kanuud samuti väga harva.

Ümbermineku tõenäosus on suurem, kui tagumisel istmel tegeleb mõlamisega leebe ja lüüriline, kärsitu ja närviline või lihtsalt märgatavalt jutukas inimene. Leebe inimene jääb äkilises olukorras vajaliku mõlaliigutusega hiljaks, kärsitu tekitab ise nii olukorra kui märja lahenduse. Ja miks jutukad ümber lähevad, seda me ei tea.

Õigupoolest on vettesattumine kujutluses koledam kui reaalsuses. Sest tegelikult käib kõik nii kähku, et ei jõua ehmatadagi. Riided kleepuvad kohe ihu külge ja ka külmas vees jääb kehatemperatuuriks 36,6. Paha lugu on vaid siis, kui kuivi riideid ja jalanõusid kohe käepärast pole.

Suvel leidub muidugi ka neid matkajaid, kes jalgade jahutamiseks kanuus kogu aeg umbes veerandijagu vett hoiavad.

Allikas: Toonus Plussi koduleht

    Tagasi üles